Et uputan ära. Ma tunnen seda kirjutades niigi kehvasti ja ma küll vihahoos vandusin, et kui ära poegib, lähevad kõik merekooli.. Tegelikult teadsin ma südames, et ma ei suuda seda. Ja kuidas üldse ökomöko suunitlusega inimene saaks midagi sellist teha? Ei saagi ju? Ja miks tema süüdi oli? Praegu läheb see kivi meie kapsaaeda, kuna me ei saanud õigel ajal jaole. M
Vanasti, kui ma väike olin, nägin ma pidevalt või sain aru, millega mu ema hilisõhtuti tegeleb. Ega sel ajal polnud üldse mingit võimalust, veel eriti rahalist. Ja ma tean ka seda väikest peale, et muud varianti polnud ja egas see talle ei meeldinud. Missugusele inimesele see üldse meeldiks?
Me võtsime kassipoja 3 aastat tagasi. Umbes täpselt samal ajal nagu praegu..
Alguses oli ta nunnu(mitte et ta praegu mingis mõttes poleks) kuid mida suuremaks ta sai, seda suuremaks need hüüdnimed muutusid. Lõpuks jäi ta meie sarisi**ujaks, sest vahet polnud kaua ta seal väljas oli, tuli ta alati tuppa ja läks esimese asjana liivakasti häda tegema. Ja nii kogu aeg ja nii aastast aastasse. Eelmisel aastal sai ta maitse suhu ja hakkas meil tiineks jääma. Ma alguses kohe ei saanud aru ja ta muudki paisus ja siis sai mul pilt selgeks. Kassipojad olid vaevu kuu vanused kui ta oli juba jälle tiineks jäänud ja ma tõesti mõtlesin, et jumal hoia. Suvise tiinusega oli ka veel selline lugu, et ma panin talle lausa operatsiooni aja kinni ning ma pidingi minema paari päeva pärast aga meie armsad külanaised/suvitajad märkasid, et võib-olla on kass tiine ikka ja sel hetkel see operatsioon sinna läkski.
Kassipoegadele leidsime õnneks kõikidele loodetavasti armastavad pered.
Kui Pippa hakkas leso juures magama, siis ma sain aru, et midagi on mäda ja oligi. Sest ta paisus iga päevaga järjest suuremaks. Kuid ühel päeval vaatasin, et kahtlaselt peenike ning siis saime aru, et ta on poeginud aga esimest korda peitis omad pojad ära. Ma juba jõudsin vaimusilmas ette kujutada, kuidas ta 9 metsiku kassipojaga põõsast välja tuleb. Teades ka mind, siis kui ma ütlen, et leian üles, siis teadke et enne ma ei loobu..
Ühel päeval see juhtuski…mul ei lase seda videot küll panna aga ma leidsin siis juba kui ühel olid silmad lahti..
Kaks halli ja kaks musta. Kui eelmised korrad hoidsin ma kssdipoegi toas, ent nüüd on nad mul koridoris kus me väga ei käi.
Ma olen ütlemata rõõmus, et lõpuks sai kass operatsioonile ning seda muret enam tundma ei pea.
