Aeg kaob käest ja lihtsalt ei jõua. Kogu aeg on vaja midagi teha või kuskil olla. Eks ma ise olen võtnud neid kohustusi endale🤭
Vahepeal oli mul sünnipäev. Ausalt ka, ma polnud ammu nii palju naernud kui sünnipäeval. Kas asi võis olla alkoholis või oli seltskond lihtsalt imeline😅. Pilte ma ei teinudki, sest telefon oli mul kogu aeg kuskil kadunud ja kui kõik olid kohale jõudnud, siis ei näinud ma enam selle jaoks vajadust.
Aitäh teile💗
Need koogi pildid olid viimased pildid, mis tehtud sai. Ja ühtlasi on need ka laenatud. Lisan siia veel mõningaid pilte..
Tahaks rohkem metsas olla. Mulle tundub, et vahet pole, mida endale peale määrida/pihustada, siis sääskede vastu ei aita see aasta mitte ükski asi.
Pühapäeva õhtul lähen korraks emme juurde, tagasi pean jõudma esmaspäeva õhtuks, et Bettyt lüpsta. Nii see eluke on.
Olen käinud ka hooldekodus abis, mis asub seitsmendal korrusel. Juba esimesel päeval sain ma aru, mis vahe on patsiendil ja kliendil. Ja kogu see rutiin.. Aastast asstasse, õudne. Võib-olla sellepärast ma sinna appi enam ei lähegi( kuigi 130 tundi on ikka päris mitu valvet😂) mulle sobib oma osakond ikka kõikse paremini! Kunagi ei tea, kes tuleb, kes läheb, palju haigeid- selline asi on pigem minu tass teed🙉
Samas, mõned kliendid ikka küsivad, et millal tagasi😅