Teate, ma täiega igatsen haigla tööd. Mul on puhkus olnud ja ma pole 2 nädalat haigla juureski käinud. Ja see on ikka täiega veider, nagu oleks terve igaviku eemal olnud😂
Kui ma veebruaris sinna tööle läksin, siis ma praktiliselt elasingi seal, tulin vastu kui vaja ja minu jaoks polnud juba alguses probleeme pikkade vahetustega. 34 tundi olen kõige kauem järjest olnud🤭
Kui mul nina kinni oõin, siis mõtlesin juba, et kui hea oleks olla tööl, ilma igasuguste aroome tundmata. Pampersi vahetus oleks olnud käkitegu. Nagu oleksin keksinud lilleaasal.
Sellel teisipäeval teen ma oma 24 tunnise valve! Ma olen isegi veidi ärevil ja samas elevil ka. Olen korduvalt õelnud, et mulle päriselt meeldib mu töö. Nii imelik kui seda kuulda pole.
Varasemalt olen õelnud ka, et surmaga pole mul probleeme kunagi olnud. Ma ei karda surnutega tegeleda, vahel kui peab kontrollimas käima, siis on veidi selline kõhedam tunne. Mul on olnud erinevaid kogemusi, üks patsient suri mul söötmise käigus ära. Minu jaoks täiesti uus kogemus, kuid tol hetkel nägin ma tõesti, kuidas elu inimesest lahkus. Koos pisaraga.
Võõraste inimestega on see kuidagi kõik kordades lihtsam. Ühe mu hea tuttava ema oli meil haiglas ja polnud enam lootust, et ta enam sellest välja tuleb. Siis oli kuidagi eriti kahju. Kui ma hooldekodus tööl olin, siis käisin ka teda vaatamas ja temaga rääkimas, missest et ta enam midagi aru ei saanud. Käisin ja silitasin pead. Siis täitus küll hing kurbusega, eriti kui ma tema tütrega rääkisin. Lõpuks on see möödas. Ma tean ka seda, et meil kõikidel on oma saatus. Me kõik sureme. See on eluring. mu