Mõtlesin ammu selle postituse kirjutamise peale, ent lükkasin seda aina ja aina edasi. Ma tahan küll sellest rääkida aga ma audalt üritan mitte minna nii väga isiklikuks. Mul on olnud komme selliseid asju mitte rääkida, ma võin vabalt kõigest rääkida aga kui asi läheb valusaks ja isiklikumaks, tuleb blokk peale. Ma kardan ennast täielikult avada.
Mina tunnen, et nii mina ise kui ka lapsed, oleme kõige rahulikumad oma koduses rütmis. Olen lahti lasknud süütundest, et miks ei käinud beebiga(!) igasugustes võimlemistes-ujumistes-ringides. Esimese beebiga püsisin ise vaevu elus, teise ajal oli esimene alles kodune laps ja kahega kuskil käia tundus hullar (ja ega beebiringidesse suuremad oodatud polegi). Aga oi, sain kriitikat. Tänaseks olen jõudnud punkti, et olen oma “saamatuse” eest tänulik ja ei muudaks mitte midagi. Lapsed kasvavad suuremaks ja juba saamegi ringi käia. Kuigi ka praegu (3a ja 1a)ei taha neid liigsete käikudega (liiga tihti, liiga pikalt, liiga rahvarohke) kurnata. Ja meil ongi kõik hästi!
Praegu on suurim raskus suurema lapse lasteaeda harjutamine. Kogu meie rütm on sassis (ka pisem otsib venda taga), kõigil emotsioonid keevad üle. Laps on juba kuu ajaga muutunud palju närvilisemaks, karjub/lööb, palju nõudlikum jne. Niiii raske 😦
Aitab see, kui endale meenutada, et laps ei käitu *halvasti* emme närvi ajamiseks, vaid tal on endal mõni lahendamata mure. Ausalt, mõni päev on endal ka lihtsalt selline jonnituju. Mitte midagi pole pahasti, aga kõik on pahasti. Ja ega siis ei tee olemist paremaks, kui keegi peale käratab, et ole nüüd normaalne. Aitab ikka see, kui kaaslane küsib, et mida sa praegu vajad/soovid.
Ma tunnistan, et avalikkuse ees kontrollin end paremini kui kodus. Ükskord tulime autoga koju, 2a hakkas täiest kõrist röökima (ei mäletagi ta põhjust) ja keeldus tuppa tulemast. Elame kortermajas ja ilmselt kuulsid ja nägid kõik elanikud seda mõnda aega kestnud trianglit. Ise naersin selle peale ja võtsin ladnalt.
Kodus aga võin täiega närvi minna kui sel kahesel jonnituur peal on. Üritan küll meeles hoida, et laps ei suuda oma emotsioone kontrollida, ja mina peaksin suutma. Aga olen ikka karjunud ka, ei ole uhke…
Avalikuse ees suudane vist kõik end tagasi hoida. Autosse jõudes või koguni koju jõudes, on teine teema. Vahel olen lasknud, mis torust tuleb. Iga kord tunnen ma end nirudalt. Kuid ma olen püüdnud, väga püüdnud rahulikuks jääda.