Mul on olnud juba teist nÀdalat selline graafik, et 1 tööl, 4 vaba, 1 tööl, 1 vaba ja nii edasi. Nii veider, sest ma ei mÀleta oma elus sellist aega, et olen mitu mitu pÀeva kodune. Kui ma just haige pole olnud.
Ma toimetan pÀevast pÀeva kuid Ôhtul ma ei saa tÀpselt arugi, mida ma tÀpsemalt korda olen saatnud. Samas, terve pÀev on tegemist olnud.
Kuid hetkel naudin ma oma vaba aega, et kĂŒlastada metsa. Sest ausalt, metsas kĂ€ies ma kuidagi laen oma akud tĂ€is.
Need lĂ”hnad, need vĂ€rvid- imeline SĂŒgis on alanud!
Ja mÔelda vaid, nÀdala pÀrast oleme me juba Rootsis! Ma ei jÔua Àra oodata, sest ma tean, et kolme lapsega on tsipa raske ja samas nii pÔnev nii pÔnev.
Ja nad nÀevad oma tÀdi. Ma pole Jaanat ise ka nÀinut mitu aastat, sest kui koroona oli, siis ei saanud liikuda ja kuidagi lihtsalt ei klappinud.
EsmaspĂ€eva Ă”htust algab mu reisiblogi. EsmaspĂ€ev tundub ĂŒks Ă”udsamaid pĂ€evi, sest enne ema juurde sĂ”itmist, olen veel 10 tundi tööl ja tagasi tulles olen ma jĂ€rgmisem pĂ€eval kohe 24 tunnises valvesđ
Graafikuid oli tĂ”esti vĂ€ga raske teha, mis seal ikkađ