Mõtlesin, et panen kirja päevade kaupa, muidu on see liiga pikk postitus ja mul endal võib pea sassi minna.
Meie reis sai alguse sellega kui me esmaspäeva õhtul ema juurde startisime. Poistel lõppes muusikakooli tunnid, tõin nad koju ja vaatasime viimased asjad üle ning läksime.
Tegime kaks peatust. Ühe tegime tanklas ja teise tegime Lääne-Virumaa sildi juures. Kohe välja minnes, avastasid lapsed sellised prahihunnikud, mille me otsustasime kokku korjata ja autosse panna. See oli nii tore. Näha, kuidas lapsed mõtlevad kaasa ja vahetult enne seda, rääkisid nad koristuspäevast, mis koolis toimus.
Pimedas jõudsime minu sünnikoju. Sõit kestis täpselt 4 tunsi ja 3 minutit.
Hommikul viis mu emme meid bussi peale.
Pealinna jõudes tuli vastu mu teine õde, tegime kiirelt plaanid ümber ja suundusime koos Nõmmele. Enne seda külastasime ka Hessburgerit, sest lastel oli ühtäkki kõhud nii tühjad.
Kõik need majad, see liiklus, linnamelu- oli neile nii võõras. Kõike pidime seletama.
Nõmmel külastasin oma kauaaegset sõpra. Ma arvan, et ma tean teda üle 20ne aasta. Mulle tundub, et ta pole üldse muutunud. Täpselt samasugune, kui ainult välimuselt nagu me kõik.
Ma ei hakka kirjutama, sellest kuidas me pealinnas ekslesime ja mul tuli mingil hetkel ahastus peale, sest kõik jooksid kolmes erinevas suunas.
Lennujaama sõitsime ise.
Lennureis läks kuidagi üle ootuste kergelt. Aga see turvakontroll kolme lapsega on ikka hoopis teine tase!. Kõik ülariided, kotid, minu saapad, lapsed kakõesid nende kastide pärast aga see kõik läks kuidagi leebemalt kui oskasin oodata.
Lennujaama tuli vastu mu rootsiõde, sest minu jaoks on ta juba peaaegu Rootslane valmis. Sest ta on elanud ikka aastaid. Lapsed olid elevil kuigi nad polnud minu õde 4 aastat näinud.
Ma hoiatan ette, neid pilte tuleb siia hulgi.
See oli meie Rootsi jõudmine.
Varsti meie esimesest päevast.