Mul on selline tunne, et hakkan prille ka vabal ajal kandma. Juba teist vahetust järjest küsitakse minu käest, et miks mul silmad punased? Enda arust justkui ei ole aga kui ausalt õelda, siis see silmad on jah kuidagi veidrad. Nagu ei kissitaks, siis jälle kissitaks. Nagu ei kipitaks, siis jälle kipitab!
Ma nii väga üritan kaaluga uuesti ree peale saada. Mu kaalunumbrid kõiguvad. Alla 90 kilo pole suutnud veel minna. Kas üldse tulebki see päev? Tablettide võtmise aeg on ka kuidagi nihkesse läinud. Üritan kõik uuesti korda saada.
Täna tegin ma endale ühe väljakutse. Terve päev käin treppidest ja seda olen teinudki. Käisin kaks korda kohvikus, vaatasin mööda imemaitsvadest saiakesdest, jooksusammuga tulin üles, endal kops koos. Teine kord polnud enam nii hull🤪
Detsembrini on aega. Nüüd ma veidikene kahtlen, et kas miinus 20 tuleb ära😂 Võib-olla 15, ent ära iual ütle iial. Kõik on võimalik. Üks päev tassisin puid, teine päev vedasin sitta..ma ei tea, mida ma veel tegema pean🤭
Teate, mõned kuud veel ja varsti saab aasta täis. Nii äge ja ma pole kordagi mõelnud, et mulle ei meeldi see töö.
Kuid iga vahetus kui näen mõnda raskemat patsienti( just mõistuse poolest) siis palun ma jumalat, et ma kunagi selliseks vanast peast ei muutuks. Täiega kahju on seda kõike pealt näha ja selle sees olla. Tahaks nagu aidata aga see pole minu võimuses.
Ja mul on täiega kolleegidega vedanud. Ma võin vabalt rääkida kõikidega tööalast juttu kuid mõnedega on kuidagi mõnusam ja teemad lähevad isiklikumaks. No mõned lihtsalt mõistavad rohkem ka musta huumorid kui teised.
Mõned ei mõista üldse.
Aitäh teile, kellega ma olen naernud niiet piss püksis.
Ja novembri keskel lähen ma juuksurisse ja andsin talle täiesti vabad käed. See tähendab, et mul pole õrna aimugi, millisena ma juuksuritoolist lahkun.