Mul on ausalt tunne, et mida rohkem ma vanemaks saan, seda rohkem ma oma ema jälgedes käima hakkan võinoh, seda sarnasemaks ma temaga muutun.
See on tegelikult päris äge ja samas veidi hirmutav ka. Sest nii kanget naist nagu mu emme, pole ma veel elus kohanud.
Mu emme on terve elu tegelenud heategevusega. Kas siis kaudselt või otseselt. Ta ei ole olnud mitte kunagi kade inimene. Ta on kõige siiram emme ja ühtlasi ka naljakam. Temaga juhtub kogu aeg midagi. Minul on täpselt sama teema.
Kõige suurem muutus minu elus? Ma olen täitmas oma salajast unistust. Ma olen tahtnud olla vabatahtlik juba ammu-ammu. Kuid ma ei julgenud seda esimest sammu astuda kuni ühe õhtuni..
Olin üks valve tööl ja otsustasin kirjutada oma kolleegile, keda ma olen alati salamisi imetlenud. Mõelnud ka seda, kuidas ta kõike jõuab.
Tema on vähiravifondis vabatathlik.
Vähiga on see teema, et see on ka käinud läbi Hendriku suguvõsast, haiglas töötates olen ma näinud juba mitmeid mitmeid koledaid vähivorme, mis on pannud mind aegajalt kahtlema kõiges. Ma olen näidnud patsiente, kes aegamööda hääbuvad. Mõned patsiendid on meil kuid sees olnud.
See haigus on läinud kuidagi nii hinge ja vähiravifondi vabatahtlikuks minemine tundus olevat õige samm. Juba sellel laupäeval teen ma oma esimese \”debüüdi\”
Ja teiseks on rahvatantsuringis käimime, mis jällgi ühendab mind mu emmega. Ta on olnud terve oma elu rahvatantsija. Siiamaani käib ta oma naistantsijatega esinemas. Mõelda juba sellele, et mu emme saab juba 63!
Isssand, kuidas mulle meeldib teda emmeks kutsuda💗
Üleeile helistas päeval mullu laste lasteaia/klassivenna ema ja kutsus mind tantsima. Ma ise olin varasemalt seda kuulutust facebookis jaganud ja mõelnud, et mina küll sellist aega endale ei leia. 100 protsenti. Ühel hetkel vastasingi märkamatult jaatava vastusega ja siin ma nüüd olen. Esmaspäeviti ja neljapäeviti käivad lapsed, meie käime teisipäeviti ja neljapäeviti õhtul.
Graafikute tegemine läks just veel keerulisemsks