Nagu te pealkirjast välja lugeda võite, siis minul need 2 päeva nii välja kujuneski. Ma õlut küll ei joo🙈
Räägib inimene, kes on elanud mitu aastat pea karsklase elu ja väidab, et saab pidutseda ka ilma alkoholita. Saabki, ma siiamaani usun seda, kuid alkoholiga oli ikka märksa lõbusam see olek.
Ma olen ka seda väitnud, et kui tahad näha, milline inimene keegi on-siis jooda ta täis! Arvan, et kõik mu sõbrad võivad ühest suust õelda seda, kui muidu olengi selline lõbus, siis alkoholiga olen ma kordades lõbusam ja valjum!
Ma olen tõesti õppinud ennast lõdvaks laskma. Kui esimesed kruiisid olid täiesti teistsugused, siis oli ikka see laste pärast muretsemine ning sealt kodust tuli ka tema poolt nii palju nõmetsemist, mis viis hetkega mu tuju nulli. Sain ka lõpuks teada, kui kiiresti võib keegi su meeleolu nii nulli viia, et ei tahagi enam midagi. Sekundiga.
Inimene õpib kogu elu ja nende aastatega olen ma õppinud nii palju!
Kuid see reis oli kuidagi eriline. Ma juba ammu ootasin seda ja ausalt, ma lülitasin end nii välja, et ma pidutsesin ja jõin nii nagu homset poleks. Ja see oli täiega äge tunne! Ja seda räägib kolme lapse ema!
Need hetked, mil ma laeval kaine olin, oli ainult alguses ja siis hommikuti. Põhimõtteliselt siis kui laeva jõudsime, keerasime korgid lahti ja lasime mõistusel minna.
Une kogust polnud ollagi. Mõlemal päeval umbes 2 tundi🤭
Kaasreisijad olid juba mingil hetkel kindlad, et ma vajun ära või oksendan kuskile. Minu meelest kaks kõige hullemat varianti. Sest see kogus, mille ma suutsin ära juua, oli meeletu. Ise ka mõtlesin mingi aeg, et appi, mida ma teen. Kogu aeg tiksus mõte kuklas, et pea ometi vastu ja püüa välja näha võimalikult kaine.
Kui ma buffest korraks väljuda tahtsin, siis mul oli tükk tegemist sellega, et suudaksin selge diktsiooniga ühe lause välja õelda. Te võite vabalt seda pilti endale ette kujutada, millises seisus ma olla võisin.
Õnneks on mul väga hea joogipiiri tunnetuse oskus ja ma väljusin igast olukorrast välja võitjana. Isegi pärast tekiila joomist.
Kogu see kruiis oli täis naeru ja nalja. Enamus ajast võis mind leida tantsuplatsilt.
Aitäh Sõbrad teile, kes te ikka mind kaasa kutsute, vaatamata sellele, et mu tavaline elutempo on nii kiireloomuline.
Aitäh teile🤍
Kuid pühapäeva hommikul mõtlesin küll, et mis oleks kui saaks aja seisma panna. Ma ausalt ütlen, et ma ei tahtnud reaalsusesse jõuda, sest mu elus on hetkel nii palju pingeid, millega ma tegelikult üldse tegeleda ei taha. Lapsi nägin ja kuulsin ka neid alles kell 4 õhtul kui ma koju jõudsin. Nagu ma alguses ütlesin, et ma lülitasin end välja, mis tähendab ka seda, et mul puudus null kontakt kodustega. Ja nii on okei.
Kui mõtlete nüüd, et ma olin kindlasti mälus ja ei mäleta, mida ma tegin, siis pean kahjuks tunnistama, et ma olen terve elu mäletanud absoluutselt kõike ka isegi seda, mida ei tahaks võib-olla😄
