Nagu ka eelmisel aastal sel päeval kui see koledus kõik pihta hakkas, olin ma just minemas hommikusele ringile kui mu töökaaslane tuli joostes ja ütles, et \”Venemaa tungis Ukrainasse\”. Mul ausalt oli tunne nagu oleksin ühe sekundiga suureks saanud. Sel hetkel tundusid minu mured olevat tühised ja mõtetud. Sama mõtlen ka aasta hiljem.
Alguses olin ma ikka pabinas. Jälgisin pidevalt uut infot, otseblogisi ja tegin isegi twitteri konto, et jälgida ühte lehte, kust tuli infot kogu aeg
Ma lugesin kõiki uudiseid õudusega ja isegi nüüd. Nägin õudusunenägusid nagu oleksin ise reaalselt keset Kiievit raketi eest end ära peitnud. See uni oli nii reaalne, et ärkasingi nuttes keset ööd.
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas mõned inimesed suudavad kallaletungi õigustada või mõelda, et see on okei. Tunnistan, mul on mõned venerahvusest sõbrad ja muidugi pole ma matnud omi sõprussuhteid maha kui ta tõesti on meiega samal lainel. Juhul kui poleks, siis ilmselt meie sõprus oleks igaveseks kadunud. Sorri ent nii see ikkagi lõpuks on.
Lapsevanemana olen mõelnud hirmsaid asju ja kuna me elame nii vene piiri ääres, siis tahes-tahtmata mõtlen, et meil pole mingit pääsu kui peaks sõda Eestimaa pinnale tulema.
Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad inimesi piinata, peksta, vägistada ja teha muid võikaid asju. Sellised ei saa olla normaalsed inimesed.
Ja mul oli isegi mingi aeg tunne, et kuidas ma saan üldse naerda või naeratada. Kuidas ma võin üldse rõõmustada millegi või kellegi üle kui ühe maa rahvas elavad õhuhäirete keskel. Plahvatusete keskel. Surijate keskel.
See aasta olnud raske. See aasta on pannud meid kõiki mõtlema endast kaugemale kui tavaliselt. Me ei saa olla nii isekad.
Ma olen enam kui kindel, et ka tänasel päeval on inimesed mõtetega Ukraina rahvaga.
Hoiame rahvast ja hoiame lähedasi💙🖤🤍