Mu viimaste postitust lugemine ajas blogi statistika umbe ja tundub, et inimesed tahavad sellist asja lugeda aga mulle tundub, et elu läheb taas üksluiseks ja igavaks😄 Seega, varuge palun kannatust🙊
Kuid ma tõesti üritan ka endast siin märku anda. Muidu ikkagi olen ma nähtaval rohkem instagrammis kui kuskil mujal.
Tundub, et septembrist kevadeni on mu eraelu jälle ära nullitud, sest nii palju on vaja teha, igal pool tuleb olla, laste trennid, minu trennid ja muidugi tuleb ka tööl edasi käia. Õnneks on tõesti kõik mu päevad ära sisustatud ning sellist mõtlemist nagu praegu, vist ei tule ega ole ka. Pigem just selline, et kuidas päev üle elada ja ellu jääda.
Eile oli selline hull päev. Jõudsime ära käia Tartus logopeedi juures, Herbertiga Tartu Emos ja tagatipuks sõitsime edasi Viljandisse. Mulle tundub, et need sõidud on nö kiviga visata aga õhtuks olin ma ikkagi kuidagi väga väsinud.
Tahtsin teile rääkida sellest kaltsukast, mis on saanud mu lemmikuks ja kohe kindlasti jäängi ma seal käima.
Kui te teate Tallinnas seda kunagist Paavli kaltsukat(algus aastatel) , siis kohe sisse astudes sain ma aru, et see on selline prostam versioon sellest. Nagu nii äge koht. Aega peab ikka varuma ja soovitatav on ikkagi käia seal ilma lasteta, sest ühel hetkel ma enam ei saanud arugi, kus nad mul seal peitust mängivad.
Kuna ma olen oma kehaga üpris palju tegelenud, saan ma lõpuks ära proovida erinevaid kleite, mis tõesti on mugavad. Varasemalt ikka pidin vaatama, kuidas oma pekikest peita ja just sellepärast meeldivadki mulle siiani sellised lohvakad hõlstid, mis on ulme mugavad. Mugav peab olema.
Nüüd olen julgenud proovida ka neid kleite, millest ma varem kaarega mööda käisin.
Ma olen kaotanud 5 kilo ja no see liikumine. Üldiselt olen ma ikka väga liikuv, aegajalt nagu orav rattas aga mitte miski mind ei aidanud. Hakkasin nüüd veel rohkem toitumist jälgima ja liigun veel ekstra lisaks koos koertega.
