Kui mulle üks arst ühel päeval ütles, et olen kuidagi viimastel nädalatel kustunud olekuga, siis tol hetkel sain aru, et midagi peab muutma. Muutuma pean mina. See pole mina.
Ja seda ma tegin.
Mitte küll päevapealt aga tasa ja targu. Iga päevaga tundsin end paremini ja igal jalutuskäigul üritasin oma mõtted peas korda saada. Mul on ka teisi probleeme/muresid, mis on vaevanud mind päris pikalt ja millega ma üritan ka vaikselt tegelda. Ja ilmselt kõik asjad said kokku ning tekkiski selline keeristorm
Nagu kunagi mu sõber ütles
vähemalt mis ma mäletan sul alati \”get up and go\” iseloom olnud. Tsau Mikk! Tegelikult ongi. Ma olen saanud elus küllalt haiget, ma olen olnud väga haavatav ja ma olen nutnud palju kuid tõesti, see õnneks ei ole kaua kestnud.
Siin ma nüüd olen oma mõtetega üksi, üritan leida igast halvast kogemusest ja midagi head.
Kuid kõiki asju ma ei tihka veel rääkida. Mul on omad unistused ja tundub, et septembrist alustan ma oma uut elu.
Raskemaks küll läheb ja iseasi kuidas ma selle koormusega hakkama saan, see on nüüd teine teema.
Mind võib korraks murda aga et lõplikult hävitada – see on pea et võimatu.
Püüan elada uuesti hetkes ning enam mitte plaane teha ja ette mõelda.
No Spotify ja klapid on minu elus hetkel asendamatud asjad.
