Päris tihti juhtub nii, et mitte kunagi ei tea seda, kuidas päev üks või teine päev lõppeda võib ja nii vist ongi. Kui mõtled, et teed seda ja toda aga avastad lõpuks hoopis midagi kolmandat tegemast. Või jõuad hoopis kuskile mujale. Kuid tundub jälle, et kõik kuidagi on määratud. Läheb nii nagu minema peab ja […]
üks samm viib teiseni Loe edasi »
Mul on tunne, et mida rohkem ma omadega pahuksis olen, seda enam ma vajan oma aega, metsa aega. Olen terve elu palju metsas käinud. Eelnevatel suvekuudel me praktiliselt elasimegi. Sel aastal olen jõudnud häbematult vähe, sest seda aega pole, elutempo on tõesti väga kiireks läinud ja raske on leida sellist hetke. Ja kui leidsingi, siis
Kui hing tahab rahu Loe edasi »
Kirjutamine muutub aina kaootilisemaks. Olen jälle 2 nädalat kadunud olnud😃 Elutempo on kiire, kuigi ma olen nüüd palju rohkem kodus aga omadega valmis ikka ei jõua. Asjad aina kuhjuvad ja kuhjuvad ning mõndasid asju lükkan ma täitsa edasi, et ah ma üks päev teen.. Jah, muidugi. Ma jõudsin metsa 2 nädalat tagasi Näiteks unustasin ära
Ma olen varasemalt ka rääkinud koolikiusamisest ja sellest, kuidas mind terve põhikooli aja kiusati, noriti ja naeruvääristati ja just sellepärast pidin hetkeks mõtlema, kas minna üldse kokkutulekule. Vanasti olid lapsed ikka palju õelavamad. Tänapäeval on tavalisele kiusamisele lisandunud ka läbi sotsiaalmeedia terror, mis tundub veel õudsam Kui see chat loodi ja ma sain teada, et
Kokkutulek ja koolikius Loe edasi »
Blogi äpp on ikka tore, sest see tuletab ikka meelde, et oleks aeg natukene jälle kirjutada. Eile saatsime oma pesamuna kooli. Uskumatu, kuidas see aeg lendab, sest alles oli ta pisikene beebi, nüüd juba suur tüdruk, kes alustas oma kooliteed. Kõik, kes on jälginud Herta Hermiine arengut, teavad nad seda, kui eriline ta mul on.
Kõik on uus septembrikuus Loe edasi »
