Blogi äpp on ikka tore, sest see tuletab ikka meelde, et oleks aeg natukene jälle kirjutada.
Eile saatsime oma pesamuna kooli. Uskumatu, kuidas see aeg lendab, sest alles oli ta pisikene beebi, nüüd juba suur tüdruk, kes alustas oma kooliteed.
Kõik, kes on jälginud Herta Hermiine arengut, teavad nad seda, kui eriline ta mul on. Vahel on küll paras ftukt kuid tundub, et tal on juba väikest peast kuidagi süda õige koha peal ja tema on lastest ainuke, kes reaalselt tegeleb kogu aeg loomadega. Või ta ei löö mitte millegi ees risti ette, eriti siis kui ta peab kogu aeg poistega võistlema. Ja külas on kokku ikkagi 5 poissi ja 1 tüdruk.
Koolimineku tegi eriliseks veel see, et mu emme jõudis lõpuks külla. Ma enne ei tahtnudki uskuda kui ta reaalselt kohal on. Minu silmis on minu emme just see maailma tugevaim ja siiravaim inimhing. Olen varasemalt ka rääkinud, millest ta kõigest on läbi tulnud ja ta endiselt suudab näha maailma positiivsena.
Ja muidugi meie Herta Hermiine, kes ei jõua oma esimest koolipäeva ära oodata.
Poisid käivad mul nüüd samas klassis, sest Paul Herbertil pole tänu koroonaaastale seda tugevat põhja all ja kui me juba eelmisel aastal õppisime temaga 3-4tundi, siis otsustasime ta kordama jätta. Muidugi ei tulnud see kergekäeliselt, muidugi oleks tahtnud, et ta oma pundiga edasi läheb aga varem või hiljem oleks see neile endale kättemaksnud.
Ja minu esimene kitarri tund on juba 15ndal septembril😃
Homme õhtul lähen veel jumpingusse. Eks ma proovin käia seal nii palju kui graafikud ja elulorraldus lubab kuid tundub, et mitte väga tihti.
Teisipäevast hakkavad ka naiste rahvatantsu trennid.
Kõndimist ma samuti ei tohi ära unustada.
Üleüldse tuleb kuidagi endal kõik paika loksutada, tasa ja targu muidugi.