Mul on tunne, et mida rohkem ma omadega pahuksis olen, seda enam ma vajan oma aega, metsa aega.
Olen terve elu palju metsas käinud. Eelnevatel suvekuudel me praktiliselt elasimegi. Sel aastal olen jõudnud häbematult vähe, sest seda aega pole, elutempo on tõesti väga kiireks läinud ja raske on leida sellist hetke. Ja kui leidsingi, siis tulid muud asjad ette.
Mets on olnud aegade algusest saadik minu isiklik laadija. Ma eelistaksin metsas olemist kõigele muule, mis läheb puhkusena arvesse.
Isegi muusika kuulamisega ei taha ma seda rahu ja vaikust ära rikkuda.
Minge metsa, mets on seeni täis. Ka kärbseseeni aga need võib vabalt metsa jätta.
Täna ma eelistasin koertega jalutamise asemel metsas käimist. Usun, et koertele ka meeldis🌺