Päris hull on tunda seda sama tunnet nagu paar kuud tagasi. Kuid nüüd on selline deja-vu tunne, sest selliseid mõtteid ja emotsioone olen ma kogunud. Tegemist on ikka ühe ja sama inimesega. Kui tundus, et saime asjad korda ja kõik sujus kui ühtäkki tuleb sõnum sisuga, milles selgus, et oleme täiesti teisel lainel.
Ja tõesti on valus. Ma ei eitagi. Kuid silmi ma peast välja ei nuta ja depressiooni ei lange. Meel on küll nukker. Lihtsalt ma olin pingutanud ja panustanud sellesse suhtesse üsna palju ja teisel hetkel on see läbi. Ühe sõnumiga. Ilma pikema jututa.
Ma üks päev storytasin, et kõik oleks justkui paigas aga tunne pole see. Kuid ma olin nõus võimaluse andma sellele.
Kõik, mis on viimasel ajal toimunud, on pannud mind mõtlema. Sest seda kõike on olnud nii palju ja ma olengi emotsionaalselt paigast ära aga see pole mingi vabandus.
Seoses sellega on mul plaanis ikkagi edasi minna ja teha elus õigemaid otsuseid ja võib-olla peaks rohkem enda sisse vaatama..
Nii naljakas, mul pole ammu olnud kombeks nii isiklikku jagada, sest kõikidel on ikka selline tunne, et teda ei murra miski, iseseisev naine nagu ta on. Ma ise mõtlen teistmoodi. Olen küll paaris blogipostituses maininud seda, et \”Appi, ma vajan armastust\” ja sellega olengi piirdunud.
Ma võin olla väga kergelt haavatav kui ma olen lasknud inimese enda lähedale, muidu olen ikka selline kivi, mida ei suuda keegi paigast liigutada. Jonnimisega on samamoodi, kui ma midagi pähe võtan, siis selle pean ka saama, nüüd ja kohe!
Olen hakanud ka kohustuste vähendamise peale mõtlema aga viimne kui üks on see, mis mind rajal hoiab. Ei oskakski nagu millestkist loobuda. Kas üldse peakski?
Lubasin täna endale, et ükstaskõik kui raske mul ka tulevikus on, ma ei ela seda laste peal välja ning nad ei peaks nägema mind nutmas. Ise olen alati toonitanud, et nutmine on okei ja oma emotsioonid tuleb välja lasta.