Praegu tundub, et blogijatel aka suunamudijatel on mingi teema, kuidas saaks kedagi üle trumbaga või kuidas matta kedagi porisse.. Selline võistlus on vist pihta hakanud, palju klikke keegi saab või kes kõige geniaalsema pealkirja suudab välja mõelda, mis kutsub lugema.
Ja see avalik klatšimine. Pigem on vist see juba lasteaia mängimine ning terve Eesti peab kuulama/lugema, kes kellele halvasti ütles või kuidas üks solvas ja teine andis vastulöögi.
Varsti on selline tunne, et tuleb koka ja popcornid appi võtta ja vaadata, mida veel on neil inimestel meile pakkuda. Kas keegi suudab veel luua sisu veel tabavamate pealkirjadega.
Mul on üldiselt see kõik suure kaarega mööda läinud kuid nüüd tundub, et mul on sellest kurguauguni. No kaua võib.
Kas tõesti on inimeste elud niivõrd igavaks muutunud? Või ongi selline moto – pean-saama-klatšida-muidu suren. Ma nii tahaks küsida, mis teil viga um? Lõpetage see puude alla panemine. Milleks?!
Kui mõelda oma elu peale, siis ma ei saa aru, kuidas inimesed omavad nii väikseid probleeme. Kui sellised \”suured\” probleemid mõjutavad sinu igapäevast elukest.
Mina pean näiteks mõtlema igapäevaselt, et kas täna on see päev, mil kaev täitub imeväel veega või kas ma jõuan naabrite juures vee järel käia, et meil oleks kodus vett. Nõud vajavad pesemist, pesu vajab pesemist, loomad vajavad joogivett ja kogu see vinnamine.. Ma kas olen aasta rammunaine 2024 või lähen järjekordsele songaopile. Kas meil jätkub talvepuid või kust me kõige odavamalt Bettyle heina ja noh sellised murekohad!
Hetkel painab mind ka see, et kas tõesti olen ma ühe sõnumi vääriline. Siiamaani pole tulnud mingit selgitust. Ja tahes-tahtmata hakkan mõtlema, et noh..milleks kõike seda.
Aga tegelikult pean ütlema, et ma toibun päris kiiresti. Kõik on hästi kuniks ma sellest rääkima hakkan.
Olen teinud ka oma elus veidi korrektuure, sest mul on vaja seda. Mul on vaja rohkemat aega iseendale. Ma pean olema suuteline loobuma asjadest/tegevusest, mida ma ei suuda veel hallata ja reaalselt on mul neid päris palju. Ja eile öösel magasin lausa 8 tundi. Ehk see on üks osa minu plaanist-mine varem magama kui tahad varem ärgata.
Tegelikult on igasuguseid mõtteid veel ja veel aga ma kardan, et ma ei suuda neid endiselt koondada ja lõpuks on nagu pudru ja kapsad. Samas, selline elu mul ongi!
Hendrikuga suhete heal tasemel hoidmine on oluline, sest ilma temata sa tegelikult ju ei saaks. Vähemalt praegu valitud elu juures mitte. Samas tundub see kõrvalt vaadates natuke Hendriku ära kasutamine, et ühel hetkel kui sinu kõrval on keegi teine, siis viskad ta enda elust välja ja ütled “aitäh”. Ehk oleks parem lihtsalt leppida hetkel sellise elu juures ja kolme veel tegelikult väiksema lapse kõrval, et kõige parem lahendus on temaga hoida suhteid heal tasemel, toimetada koos ja otsida enda kõrvale keegi uus alles siis kui lapsed on suuremad? Lapsed peaksid olema esikohal ja selle valiku, et lapsed saada oled sa ju ise teinud. Ära saa valesti aru. Enda elu peab muidugi ka elama mitte matma end eksmehe ja laste alla ära, aga kõrvalt vaadates ei tundu õige hakkata praegusel hetkel seda oma elu ja uut armastust tahtma. Ma loodan, et see kiri ei tundu väga õelutsev
Ma väga ei tahaks küll meie omavahelisi suhteid lahata aga kui on pidev karjumine ja terroriseerimine, siis sorri, ma ei nõustu hetkel sinuga, sest lapsed on pidanud seda palju nägema ja taluma. Me oleme proovinud oma suhteid normaalseks saada aga eks meil on seda minevikku vimma palju ja seda haiget tegemist.. See ei õnnestu alati.
Ma olen korduvalt õelnud, et ta ei pea mind sel moel aitama. Ta on teadlik sellest kõigest ja praegugi suudab mind ka selles olukorras toetada. Ma pole pannud talle nuga kõrilile. Kui ta enam ei soovi mind niimoodi enam toetada, suudaksin teha kuidagi oma elu korralduse ümber küll 🙂