Olen varemgi rahvatantsust rääkinud ja ka sellest, kuidas ma ikka alguses arvasin, et kohe kindlasti ei leia ma trennideks aega.
Kuid endiselt söön oma sõnu.
Otsus liituda naisrühma ja üleüldse rahvatantsuga tundus kuidagi nii õige. Aga ma eales ei arvanud, et rahvatantsust saab meie igapäeva elu ja me hakkame lausa hingama selles rütmis.
Eelmisel aastal oli ikka palju logistilisi lahendusi vaja, et jõuda trenni ja esinemistele, lisaks ka lastetrennide vedu.
Kes kauem mind instas jälginud, see teab, millest ma siin räägin
Aga see oli kõike seda väärt. Sest tantsupidu tekitas selliseid kõikvõimsaid emotsioone ja see andis ikka teada seda, et selle kõige nimel me pingutasime. Minul oli isiklikult au käia ka proovides kaasas, peale seda kui olin oma vabatahtliku töö ära teinud. Olen kogenud seda nuttu ja naeru.
Liitumine naisrühmaga, no see on täitsa teine teema. Eales poleks uskunud, et ühtäkki saan juurde 12 uut sõbrannat. Tegelikult on see juba peremoodi asi🙊
Mulle just meeldib see, et meie trennides on rohkelt naeru ja ma pole kuulnud ühtegi kurja tooniga õeldud lauset. Kui keegi aru ei saa, siis me kordame täpselt nii kaua kui vaja ning never ei tule keegi omadest nii naljalt midagi halba ütlema. Kas just üldse.
Egas minulgi see käed ja jalad vahel koostööd ei tee😃😃
Ja vahel küll mingit tantsu vaadates, tekib ikka aegajalt mõte, et no kas seda on üldse võimalik ära õppida🙃
Juhendajast rääkides, siis võin käsi südamel õelda, et paremat juhendajat ma ei kujutaks ettegi.
