Mul on olnud tunne, et viimaste nädalatega on hakanud mu mõtted selginema, sest olgem ausad, ma olen olnud kohati päris pahuksis omadega. Isegi metsas käimine pole suutnud mu pead klaariks lüüa.
Suutsin ka haigeks jääda, täitsa voodisse kohe paariks päevaks päevaks, palavikutasin ja tundsin end ikka väga sandisti.
Õnneks on mul tark keha, mis tunneb mind piisavalt hästi ja kui tema arvates hakkab mul jõud ja ramm raugema, niidab ta minult jalad maha. Minuga läbi arutamata, kas mulle sobib.
Ma ise arvan, et nii on õige, sest ma never ei saaks aru, millal on õige aeg lõpetada. Või ei taha. Alati on asi tahtmises või selle puudumises.
Hiljuti tegin ka ühe oma teemaga lõpu, mis oli jäänud mind täiesti painama, tänu millele olin ühes kohas kinni. Päris valus on endale mõningaid asju tunnistada või oleksin pidanud jääma oma mulli edasi elama. Nutnud on nutetud ja naer naerdud.
Mulle tundub, et ma olen rohkem väärt.
Ma jäin eile ühte raamatut lugema, mille saatis mulle üks minu kunagine tuttav. Tartu aegadelt.
Päris hull oli lugeda, sest tollane aeg oligi täis alkoholi, uusi tutvusi, pinnapidusid ja elasime suht murevaba eludest. Siis ei mõelnud väga eriti, mida edasi teha või kas mul jätkub taha järgmise söögikorra jaoks..noh, selline elu. Rebel elu. Ma võin õelda, et üks ägedamaid aegasid minu elus. Tulin, olin ja läksin.
Ma poleks kunagi julgenud mõeldagi, et inimesed võivad olla seest nii katkised ja meeleheitel, kõik tundusid rõõmsad ja muretud.
Ühtlasi pani see lugemine mind päris palju mõtlema. Milleks raisata oma elu, panustada oma aega ning see kõik lõpuks ikkagi mõttetu.
Suhted võiks olla selged ja mõtted puhtad. Pange nüüd tähele, et räägib nüüd inimene, kes püüab ka midagi muuta, et mõned suhted saaks korda, ilma suurema kahjuta. Pole vaja pommi õhata.
Ja ühtlasi tulevad minu elu kiiremad 5 päeva, millest 2 päeva olen tööl ja 3l päeval on erinevad pidustused. Ja kui küsite, kuidas ma igale poole jõuan? Vastus on lihtne, inimene jõuab täpselt nii palju kui ta ise seda soovib.