Korra kuus on vist juba okei anda endast teada. Mul lihtsalt jääb see blogimine kuidagi nii tahaplaanile. Lausa häbi võib hakata.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada oma eelmisest nädalavahetusest. Kohati jäi mul endal elline nagu nagu oleksin leiutanud endale ajamasina ja sellega 17 aastat tagasi läinud. Varasematel aastale olen olnud selline passiivne Kalevi poolehoidja, mängudele ei jõudnud ja suhtlemine teiste fännidega oli ka kuidagi jäänud ära. Õnneks istus mul Tõnu endiselt facebooki sõbralistis ja ma ütlen, et tänu taevale. Võtsin end kokku ja mai kuus otsustasingi talle kirjutada, sealt see lumepall veerema läkski.
Ma usun, et me mõlemad olime üllatunud, kui ma fännikirjale vastasin, et pane mind ka kirja. Ma ei tule ainult mängule, vaid tulen ka lätti.
Kui see päev kätte jõudis, olin ma üpriski ärevil, sest ma polnud aastaid neid inimesi näinud ja umbes 47 nimest olid minu jaoks täiesti võõrad. Kunagised bussisõidud olid lausa legendaarsd. Kõike oli- naeru ja nuttu, joomist ja mittejoomist. Ma olin täitsa kahevahel, et kas võtta kohe hommikul kaasa alkoholi või osta kuskilt teepealt. Sesmõttes, mõtleisn küll, et kes see ikka kell 8 jooma hakkab. Ma eksisin. Kellel oli, see keeras ka korgid lahti.
Ikla tanklas tegin ma oma esimesed vana tallinna pitsid ja ostsin kaasa ka pudeli.
Ma ei olnud ammu nii palju naernud ja tuleb tõdeda, et kõik olid ikkagist väga jutukad. Endal oli küll selline uhke tunne õelda, et olin fännklubis klubi algusaegadel. Teen vaikselt comebacki.
Suundusime otse mängukohta. Olen seal varasemalt viibinud ja nii naljakas oli mõelda, et samal päeval oli Riias 3 Eesti võistkondadel mängud. Kui meie olime suuremas hoones, oli teine võistkond meie kõrvalhoones. See selleks, eks?!
Korvpall on mulle alati meeeldinud ja mängul olles, kogesin ma täpselt neid emotsioone ja tundeid, mida olin kogenud algusaastatel. Saalis olla on hoopis teine asi kui vaadata delfi spordist otseülekannet. Fännklubi kaasaelamine tekitab ikkagi sellise mõnusa koduse tunde, sest kõikidel meil olid sama eesmärgid. Tol hetkel olime nagu pere.
Põhimõtteliselt kui joovastus oli läbi, suundusime hotelli ja üsna peagi, avastasime end Riia tänavatelt. Ahjaa, oma toakaaslasega tutvusin ka bussis olles. Sest meil mõlemal polnud vahet, kas toas on poiss või tüdruk, peaasi, et oleks odavam kui olla üksinda toas!
Probleem tekkis suuremast seltskonnast, sest polnud söögikohti, mis oleks meid suutnud ära mahutada ja meile süüa pakkuda. Käisime baarist baari, söögikohast söögikohani ja lõpuks leidisimegi ühe pubi, kuhu me selle kambaga end ära mahutasime. Kes instgrammis mu joomablogi jälgis, siis põhilised joogid olid tekiila ja Bloody Mary. Alguses võtsime neid tavalisi Marysi, aga kaks venda arvas, et ekstra vürtsiline oleks veel parem. Mitte minu jaoks.
Kella kaheks olime me kõik omades tubades ja nautsime und.
Tagasi sõitmine oli kordades tasasem kui seda oli minek. Lällamist ja naeru oli endiselt, isegi kainest peast. Minu õnnetus oli selles, et pidin veel pärast 4 tundi sõitma Setomaa suunas.
Kuna mänge on palju tulemas ja olen otsustanud nendest osa võtta, vähemalt nii palju kui suudan välja mängida, siis kevadel elan ka Korvapllirütmis.
Imeline fofoseeria, imeline mäng!
Tore on olla tagasi!