Kaks kuud ja kümme päeva! Vot nii ammu pole ma bloginud. Iga kord ma nüüd aega süüdistada ei saa, lihtsalt pole olnud mahti. Võib-olla isegi mitte tahtmist. Mul on lihtsam instagrammis storytada kui blogi kirjutama tulla!
Päris hull, sest kui ma täna mõtlesingi blogima hakata, ei saanud ma isegi mitte sisse. Mul on telefonis selleks kaks äppi kuid kumbki ei näidaud mulle seda õiget lehte!
Mis vahepeal juhtunud on?
Palju ja rohkemgi veel. Lastel on uus kool, mul on palju uusi tutvusi, kohustusi võtan ka ikka juurde ja endiselt elan ma töö-kodu-trenn-korvpalli rütmis. Kõik nädalavahetused on täis pandud. Sõitmist on palju. See kuu pean veel kahel korral Tallinnasse jõudma. Mõlemad on Kaleviga seotud.
Tervis on mul üle kivide ja kändude. Ma ise arvan, et ega ma ei pääse sellest, et millegist ma pean loobuma. Olen üle elanud puusaluupõletiku, neelanud valuvaigisteid ja käinud füsioterpeudi juures. Külastasin ka naistearsti, seotud mu nö diagnoosida, sain peale uued ravimid. Selline täppisteadus. Peale rohu võtmist TÄPSELT 30 minuti pärast võin süüa ja alla pean ala neelama vähese vedelikuga. Teise, oma mitme aastase rohu, pean võtma 5 minutit enne sööki ja üleüldse on mul ravimeid rohkem kui 35 aastasel noorel naisel peaks olema! Hetkel on mul 5 rohtu. 2 neist on nö kõrvaltoimete jaoks.
Reedel külastan ma neuroloogi ja ta rääkis mulle valuravist, ehk sealt ka lisanudvad mulle rohud peale. Täna ärgates oli küll tunne, et maailma lõpp ei ole enam kaugel. Hommikul pidin paluma lastel endale sokid ja jalanõud jalga aidata- no see on küll tase omaette!
Kaitseliidus andsin ka oma tõotuse ära! Ehk siis pean end kokku võtma, leidma aega, sest ma ei taha olla selline kaitseliitlane, kes paar korda aastas end näole annab. Kui juba minna, siis tegudele!
Selline pudru ja kapsad. Emotsioonid on käinud üles ja alla nagu ameerikamäed ikka! Olen murdunud, olen nutnud, olen mõelnud ka mitte nii ilusaid mõtteid- õnneks on see kõik mööduv ja üritan ikkagi endas seda sära hoida! Minu sära. Minu iseloomu. Minu olekut. Ehk siis et ma ei kaotaks ennast ära, et ma ei mataks end argimurede alla ära. Muidgi saab ainult paremaks minna.
Minu meelest need viimased aastad on mind kenasti proovile pandud, nii vaimselt kui ka füüsiliselt! Olen õppinud rohkem end tundma, tean oma piire ja ilmselt ka väärtustan end rohkem!