Ma räägin teile ainult sõidust. Juba ema juurde minek oli selline fu*ked up sõit. Mingis kohas oli nähtamatus olematu ja kuna tahtsin suurelt teelt ära saada, siis Waze saatis mind igale poole. Tunne Eestimaad tiirule. Lõpuks oligi nii, et esimese kohvipausi tegin ma alles Kadrinas, sest ilmusin suurele teele alles peale Jõgevat, kus ma alati muidu teen kohvipausi. Kas lasteta või lastega.
Järgmisel päeval suundusin ema juurest Tallinnasse. Õnneks olin Herta telefoni kaasa võtnud, millele sain mapsi sisse lülitada. Teate ju küll, nutivaba päev. Minule on tähendanud see alati seda, et ma ei lülita internetti sisse, kasutan alati kas helistamist või sõnumineerimist.
Tallinnasse jõudsin ilusti aga Mahtra kandis tegin ma kenasti mitu tiiru, sest ühel hetkel jooksis nii kokku, et egas ma täpselt ei saanudki aru, kuhu ma nüüd keerama pean.
Sõbranna juures oli mul juba dilemma, sest tõsiasi on see, et ma Tallinnas ilma wazeita ei tee essugi. Panin sisse, suundusin Pelgulinna ning sealt edasi läksime Nöpsuga kohvikusse ja pärast viis ta mind mu autoga Unibet Arena juurde..
Tagasi tulekuga läks kuidagi kõik allamäge. Parklas ootasin välja saamist, 45 minutit istusin, sest autojuhid ka enam ei teadnud, kust kohast saab kiiremini välja, osad tegid haake, osad keerasid otsa ümber ja suundusid lõpuks ikkagi järjekorra lõppu. Selline pingeline aeg oli. Nagu oleks tantsupeolt tulnud 😃
Tallinnast väljudes märkasin, et mul on kadunud eest lähituled. Mul läks üks pool tegelikult paar päeva enne aga ma arvasin, et saan Tallinnas ära käidud ja siis alles vahetan. Oleks kohe ära vahetanud, oleks olnud mu sõit palju meeldivam.
Lähedased vist teavad kui endast välja ma lähen kui mul autoga juhtub midagi. Ma olin täiesti endast väljas, klomp oli kurgus ja lõpuks tulid ka pisarad, sest ma reaalselt kartsin et ma sõidan sisse, või teelt välja või hoopis midagi muud..sest mu nähtavus oli alla meetri. Sain ainult täistuledega sõita. Hommikul hakkasin mõtlema, et kui minu ees oleks sõitnud sellise sõidustiiliga nagu mina, siis oleksin kohe politsei kutsunud!
Ma pidin sõitma pimeduses 70 km ja see tundus olevat minu elu pikim sõit, sest reaalselt terve aja olin ma näoga klaasi vastas, et midagigi näeks..
Jõudsin nutusena Imaverre. Alguses ma pirne ei näinud ja mu stressitase läks täiega lakke. Sest mul oli sõita veel 200 km. Õnneks otsustasin lõpuks abi küsida. Ostsin valed pirnid,vahetasin ümber, leidsin noormehed, kes mulle appi tõttasid ja lõpuks sain ma “nägemise” tagasi.
Sõitsin rõõmsalt edasi kui avastasin, et pangakaardi ja rahatasku olen pillanud kuskile Imaverre maha.
Ja sealt ei saanudki enam paremaks minna. Jõudsin lõpuks koju, olin väsinud ja tüdinenud. Mingil hetkel jõudsin ma mõelda, et mitte kunagi enam. Kuid me teame kõik, et kuna reedel suundun ma Tallinnasse tagasi.
Ahjaa, just sel hetkel kui olin kiirust tõstnud, sain ma sähvatuse. Ehk sain oma elus kolmanda liiklustrahvi.
Hommikul helistasin Tikupoissi. Pangakaart on seal!
Vot sulle Pealinna!