Nagu ma ennist kirjutasin, ei ole mul olnud väga palju suhteid. Kuna see teema osutus nii popiks, mõtlesin, et oleks aeg nendest rohkem rääkida. Nimesi ma nimetama ei hakka, aga lood on järmised.
Mu esimene noormees- Tutvusin temaga ühel pinnapeol. Kuna olin seal kandis uustulnuk, siis olin meeldedi nõus tutvuma uute inimestega. Kui kõik olid juba laiali läinud või ära vajnud, läksime tema juurde. Ta pakkus välja, et võiks kaarte veel mängida ja niisama olla. Süütu nagu ma olin, ei teadnud üldse, mis sellest asjast välja võiks tulla Selgus, et tal oli ka teine tüdruk, kellega ta reaalselt käis. Mulle see mõte väga ei meelinud, sest ka meie asjad hakkasid edasi arenema, ühel hetkel käis ta juba kahe tüdrukuga. Teisest tüdrukust ei teadnud ma suurt midagi. Paari päeva pärast panin ta siiski meie vahel valima, sest see olukord muutus juba väga nõmedaks. Nuttis ja valis.
Meie suhe kestis umbes 1,5 aastat. Alguses olime väga õnnelikud, tema oli palju emotsionaalsem kui mina. Oli tülisi ja intriige, oli nuttu ja naeru, lõpuks jõudsime ka petmiseni. Selleks ajaks olime me juba lahku läinud. Mäletan kuidas me omavahel karjusime ja ma lõpuks süüdistasin teda selles, et ta leidis päris kiiresti endale uue tüdruku. Kuigi lahku läksime me minu algatusel, olin mina siiski, kes teda taga nutma jäi. Meie suhe läks veel keerulisemaks. Vahet ei olnud, et me enam koos ei olnud. Kumbki ei saanud aru, mida me tegime. Kui ta nüüd oma uut tüdrukut minuga pettis(kusjuures, see uus tüdruk oli minu klassiõde),otsustasime seda mitte varjata. Sisimas teadsin, et sellest ei tuleks enam midagi välja. Õnneks oli see uus tüdruk päris otsekohene ja küsis otse, mis meie vahel juhtus.
Sellega meie suhe läbi saigi. Kui nägime, kallistasime ja vahetasime paar sõna. Paari aasta pärast saime juba kolmekesi kokku. Ja ausalt, mul on nende üle siiralt hea meel. Nad on abielus ja ilmselt väga õnnelikud inimesed.
mu teine noormees- Kui meil poleks olnud ühist sõpra, ilmselt poleks me kokku saanudki. Ta tuli koos mu sõbraga minu töö juurde. Alguses ei arvanud ma temast midagi, peale selle, et ta näeb kuradi hea välja. Oma punaste teksastega ja musta särgiga. Istusime seni pargis, kuni sõber meid omavahele jättis. Kõndisime ja rääkisime, leidsime ühiseid jooni, lõpuks saatsin ma ta rongi peale. Sel hetkel olin ma tast juba natukene vaimustuses. Ta lihtsalt tundus nii lahe olevat. Ja ta oligi. Saatsin ta rongi peale ja jätsime viisakalt hüvasti. Kui nüüd meenutada, oli see päris naljakas ja kohati armas moment. Järgmisel päeval kutsusin ma ta Tartusse. Ja minu hämmastuseks- oli ta nõus. Tagasi hääletades olime me autos täiesti kokku surutud,tänu sellele, olime me teineteisele ikka päris lähedal. Siis juba hakkas tasapisi kiusatus tekkima. Ta muutus iga sekundiga ahvatlevamaks. Asjad läksid oma soodu ja ärkasime hommikul minu juures. See suhe arenes väga kiiresti, oli mõnus ja ilus aeg. Seniks kui seda oli. See nö suhe kestis vähem kui kuu aega. Maha jäeti mind neti teel, ilmselt oli keegi ilusam ja parem. Pärast seda ei suhelnud me enam teineteisega eriti, linnas olles trehavsime paaril korral kokku, aga ei olnud teretamist ega midagi. Aastade mööduses hakkasime me vaikselt uuesti netis suhtlema Nüüd me suhtleme nö pinnapealselt, esitame \”kuidas-läheb-küsimusi\”. Sisimas tahaks küll rohkem, sest ainult temast pole ma 100% aru saanud. Ta on siiani müstika minu jaoks. Ja sellest on kuus aastat mõõdas!
mu kolmas noormees- Tutvusime orkuti vahendusel. Vist oli see orkut, sest seal sai pilte hinnata. Mingil põhjusel sattusin ma ta profiilile, küsisin talt täiesti lambi küsimuse, tema viisakusest hakkas muidugi vastama.Lõpuks vahetasime numbreid ja messisime päevas ikka tublisti. Paar päeva hiljem saime kokku. See oli imelik ja kohatu, sest mõlemad saime aru, et see ei ole ainult sõpruse algus. Niimoodi kiusasime teineteist mitu päeva, lõpuks andsin alla ja küsisin, et millal ta julguse kokku võtab ja mind suudleb. Ja nii see läkski, varsti sain ta perekonnaga tuttavaks, ööbisin päris tihti nende poool ja kui aasta koos sai oldud, üürisime me kamba peale korteri. Mõtlesime,et oleks tore. Nagu välja tuli, ei olnud tore. Sellest sai minu pikim suhe, suhe kestis koguni 2,5 aastat. Oleks võib-olla kauem kestnud, kui üks noormees poleks mind kahtlema pannud
mu neljas noormees- Nagu ma teada sain, oli ta olnud ammu minust vaimustuses. Meie teed kohtusid juba paar aastat tagasi kokku, aga siis ta ei jäänud mulle eriti silma. Mingi hetkel hakkasime rohkem suhtlema. Suhtlesime juba igapäevaselt, mul on selline tunne, et läksin vooluga kaasa. Midagi tõsist ei olnud, käisime küll käest kinni ja tegime musi, aga kaugemale see ei jõudnudki. See nö meelelahutus kestis vist paar kuud.
mu viies noormees- Ta oli mu sõbranna eks. Kutsusin sõbranna tartusse, aga kuna ta polnud veel oma poisist üle saanud, kutsus ka tema minu juurde. Jõime ja olime. Käisime linnapeal Mingi hetk vajus sõbranna ära. Noh, tema puhul oli see tavaline. Tulime koju ja sättisime end magama. Kuidagi juhtus aga nii, et sõber hakkas mind sebima. Ja sõbranna hakkas sellest aru saama, läks täitsa segaseks, nuttis ja tahtis minu juurest keset ööd ära minna. Me muidugi ei lasknud. Hommiku elasime kuidagi üle. Vahetasime viisakusväljendeid ja saatsin nad bussi peale. Aga netis hakkasin ma siis selle sõbraga suhtlema. Jäimegi suhtlema, siis tuli ta mulle juba üksi külla. Ma vist ei ole elus kunagi nii palju seksinud nagu temaga. Meie suhes vist põhineski ainult seksil ja meeldivusel. Ja peagi sai see ka läbi. Sest ta avastas et oleks lahe oma sõbrannat sebima hakata. Ja mind jäeti jälle neti teel maha. See tundus juba naljakana mulle, sest see oli juba teine kord. Peale seda pole enam üldse suhelnud, isegi ei esita \”kuidas-läheb-küsimusi\”. Kuigi ma ei olnud ta peale isegi mitte kuri, sest ta meeldis mulle inimesena, ja ma oleks teda iga kell vastu võtnud ja kohvi pakkunud. Peale seda pole me enam teineteist näinudki. Tean vaid seda, et käis mingi aeg mu tuttavaga, mul oli juba nende üle hea meel, kuni selgus, et oli leidnud jälle kellegi teise. Hetkel on ta veel suhtes, aga ma ei usu, et see kestab rohkem kui paar kuud. Nii paljugi ma olengi ta eluga kursis
mu kuues ja loodetavasti viimane noormees- Ma ei hakka isegi enam uuesti seda romaani kirjutama, sets kõik üldiselt teavad, kuidas me tutvusime ja kuidas me käima hakkasime. Meil saab jaanuaris juba neli aastat kooselu, selleks ajaks oleme me juba abielus ja meil on imetabane poisslaps nimega Paul Herbert. Ega see Roosi Marigi tulmeta jää!
Ma isegi ei hakka eitama, et meil on ka olnud suhtes nii tõuse kui mõõne, paar korda olin valmis lahku minema, kuid saime asjad selgeks räägitud. Meie probleem oli alguses see, et me ei rääkinud omavahel asjadest, mis meid vaevasid. Eriri Hendrik. Mina ikka aegajalt lajatasin välja, aga tema vaikis ja kogus end. Kui sellest lahti saime, muutus meie suhe päevapealt. Nüüd oleme nagu päris paar, kes arutavad maailma asju ja tegeleme probleemidega