muutused igapäevaelus.

Nimelt läksin ma väikese beebi kõrval tagasi tööle. Ma siiani ei arva, et tegemist oleks minu poolt vale otsusega, mul on piisavalt palju vabu päev, kui mu tööpäevad on 12tunni pikkused.

Enne esimest tööpäeva, koostasin ma härrale Pauli päevakava,mida ta peab järgima. Nii on tal tulevikus endal palju lihtsam, kui kellaajad on paigas.Üthlasi saab ta ka väljas tööd teha.

Neuroloogi juures käies saime teada, et Paulil on sünnitrauma( arstid ei suutnud ära imestada, sest tegemist oli siiski keisrilõikega). Tal on kaelas paar munakest, ehk teisisõnu verevalumid. Võimlemas peab temaga päris pikalt veel käima.  Olime sunnitud paariks nädalaks tegema pausi, sest Pauli nohu ei tahtnud kuidagi ära minna, tegelikult on ta endiselt nohune, aga mitte nii väga, et see takistaks temaga võimlemist.

ja meil on esimesed inkubaatori tibud koordunud. Me täpselt arvu ei teagi, aga neid on päris palju. Kuna neil oma ema pole, tõi Hendriku ema kuke tuppa, kes on ennegi orvukeste eest hoolt kandnud. Ja mida tegi kukk täna hommikul? Hakkas kirema, täpselt 5.45. Just sel ajal, kui pidime ärkama, sest täna oli kaks seatappu.