Nii palju rõõmu!

Kaks päeva järjest olen ma olnud rohkem rõõmsam kui tavaliselt,sest:

* esiteks – Ma nägin oma EMA. Tema nägemine muudab mind alati nii kuramuse rõõmsaks. Tundub nagu ta tooks endaga kaasa kogu maailma headuse ja rõõmu! Ja mis peamine, ma tunnen temaga end  lausa suurepäraselt. Pole olemas inimest, kellega oleksin naernud niimoodi nagu teen seda enda emaga. Ta ei pea mulle isegi mitte nalja rääkima,vahepeal ajab paljalt tema jutt mind nii naerma,et oleme pärast mõlemad kui peedid, ent siiski ei suuda naermist lõpetada! Olen korduvalt end hingetuks naernud.

Kuid, mitte alati pole me suhted nii suurepärased olnud. Kui ma noorem olin, tekitasin alati pahandust, olime pidevalt tülis ning tihti olime teineteise peale pahased. Mingi hetk see muutus, lambist. Nüüd saame kõigest rääkida, ma armastan teda! Ja mis veel lahedam, ta teab seda! Olen talle seda pidevalt õelnud ning kui tuju tuleb, saadan ak avhel armsaid sõnumeid, et ta ikka teaks, kui OLULINE ta mulle on!

*teiseks-Külas käis Johanna! Tüdruk,kellega saime tuttavaks pealinnas, kui täpsem olla, siis hirvepargis. See oli selline aeg, kus me kõik tundsime end maailma lahedamate inimestena, enda arvates olime ikka sitaks rebelid. Pidevaks ühiseks tegevuseks kujunes välja joomine ning veel kord joomine. Kui nüüd aus olla, siis mingi hetk ta ei meeldinud kohe üldse mulle,ma olin valmis talle kallale minema. Põhjus oli ilmselge, minule meeldinud noormees \”jättis\” mind  Johanna pärast maha(tegelikult pakub nüüd see meile ainult nalja) Õnneks see mittemeeldimine ei kestnud kaua. Peale seda oli kõik tsill, teistmoodi poleks saanudki olla, sest sõpruskond oli meil täpselt sama.

Kuid kui tallinnast ära tulin, katkes meie suhtlemine, enne seda oli ta vist Hispaanias  vahetusõpilane olnud. Me ei suhelnud umbes 4 aastat. Kuid kui ma üks kord tööle läksin(Dorpatisse) nägin ma stendi peale Johanna nime. Seda nähes, olin ma ikka päris rõõmus, ent ma ei teadnud,kas tegemist on ikka sama Johannaga. Minu õnneks oli. Peale seda hakkas meie imeline sõprus taas õitsema. Tartus elades me töötasime koos, käisime väljas koos, kohvitasime ja rääkisime kõige huvitamatest asjadest.

Ja nii muuseas, siis Paul Herbert  saab homme 3kuuseks, jeeei!