jonnipunn Paul

Paul on muidu täitsa imetabane noortalunikud.  Teiste ees on ta veel imetabasem, ei jonni, ei vääksu, enamuse ajast ta magab, näidates kõigile, kui vahva ta ikka meil on. Aga tegelikult päris nii need asjad ei ole, kuigi hommikuti ta naeratab ja lõunal magab magusasti, aga mida aeg aina edasi, hakkab ta jonnima. Ma ei tea, miks ta ainult õhtuti jonnima hakkab, absoluutselt iga jumala õhtu. Mulle isiklikult tundus, et see oli esimene kord, kui ta meid tösiselt proovile pani. Tuleb kahetsusega tunnistada, et see kord jäi peale Paul Herbert,

Kui me olime juba tunde teda magama üritanud panna, tahtsime mõlemad alla vanduda. Ja ausalt, oma lapse nutt on üks kõige kurvemakõlaga nutt, mida ma eales kuulnud olen.  Eriti siis, kui sa ei tea, mis teda piinab või kui sa ei oska teda kuidagimoodi aidata.  Lõpuks nutsin ka mina, sest ma ei osanud enam midagi, olin juba päris meeleheitel.  Mingiks hetkeks rahunes ta siiski maha,- aga seegi oli ainult meie petmiseks, kohe kui ma ta hälli tagasi panin,hakkas uuesti röökima. Nii me jagelesime temaga kella seitsmest õhtul kella üheni öösel. Poole kaheks oli vaikus majas ja lõpuks sain ka mina magama jääda.

Muidugi ka see, et olen teda natukene ära hellitanud, nii vähemalt väidab hendrik. Päeval võtan ta voodisse, teeme koos lõunauinakuid ja ma võin vanduda, et meie voodis ta magab ikka sitaks paremini. Mõni hommik teen ka pattu, siis kui suudan lapse nutule kiiremini reageerida kui hendrik. Tavaliselt mul see õnnestubki, söödan ta kiiresti ära ja võtan ta kaissu! Ma ütleks, et kõik võidavad!

Ja igaks hommikuks on kõik eelnevad jonnimised unustatud.

ning täna lasi ta mind jälle täis, oh seda rõõmu!