Mulle isiklikult tundub, et Paul Herbert on meiega rohkem aega veetnud kui ainult viis päeva. Ma ei tea, asi on vist selles, et kõik on kuidagi LIIGAGI rahulik. Enne koju jõudmist kartsin ma meeletult, et ärkamine hakkab olema tunniste vahedega ja ilmselt ei lase ta meil öösiti kordagi silmi kinni panna- aga võta näpust. Ainuke asi, millega ma teda pahandada suudan, on mähkmete vahetamine, see seletaks mu täis laskmist. Õnneks ta ei ole mind veel näkku jõudnud tabada, haiglas oleks tal see paar korda isegi õnnestunud. Ma kardan, et ma ropsiks end täis, sest mul on endiselt okserefleksid kerged tulema.