Kartes, et magan hommikulauda sisse, ärkasin ma poolteist tundi varem ülesse. Jalad on eilsest kõndimisest valusad, tegime vist  poolele Tartule ringi peale. Kui te veel ei tea, siis Tartus on olemas üks põnev lehekülg : http://groups.yahoo.com/group/tartufreecycle/, kust saab absoluutselt kõike, ühe inimese vana on teise inimese uus! Sealt saimegi me eile kitarripoisi ja kohvimasina. Olime mõlemast puudust tundnud.

aga mis puutub töösse, siis noh, mu esimene variant pole veel otsustanud, kuigi tagasiside oli äärmiselt postiivne. Mul on olemas ka see \” varuplaan\”, käisin juba vestlusel, homseks leppsime proovipäeva kokku. Mulle lihtsalt ei meeldi jälle need töövestlused, proovipäevad ja see nõme ootamine, mis toimub  absoluutselt peale igat proovipäeva- Võibolla olen ma selleks liiga kärsitu.

+

naabrid ilmselgelt mõtlevad, et oleme oma koerast loobunud. Keegi pole õieti 1.5 kuu jooksul luntsiku varjugi näinud. Mõtlesime, et hoiame teda nii kaua maal kui võimalik. Kuigi ilma temata on korter ikka päris tühi ja igatsus kasvab iga päevaga aina suuremaks.