Täna näitas Luna kui haavatav ta tegelikult on.  Olenemata ta suurest kehaskaalust  ning veel suuremast hingest. Sai mingi olevuse(arvatavasti maamesilase) käest nõelata ja mulle tundus, et isegi kaugel elav naaber võis seda karjatust kuulda. Peale seda tuli ja jooksis mulle sülle ning seda sõna otsesemas mõttes. Vahel peab ta end täiesti tavaliseks sülekoeraks, millega me oleme juba harjunud. Lohutamiseks kulus paar tublit minutit, ta on lihtsalt maailma armsaim koerabeebi.