Ma tunnen,et ma olen muutumas selliseks inimeseks, kellele ma oleksin varem virutanud kuvaldaga mitu korda järjest näkku ja küsinud \” Mis sul viga on\”?. Minus ei ole üldse enam lapsemeelsust, lihtsad asjad ei tee mind enam õnnelikuks, ning üleüldse, ma arvan,et hendriku pere/sugulased on minust viimsegi positiivse eneriga välja imenud. Muud seletust ei ole. Eelmine aasta, siia kolides ma pakatasin naerust ja rõõmust, nüüdseks on muutunud torisevaks abielunaiseks. Ja ma ei oska enam oma elu nautida.