Umbes kaks ja pool aastat ei osanud ma unistadagi sellest, et me Hendrikuga kunagi abiellume. Me isegi ei rääkinud sellest, rääkimata selle sündmuse arutamisest. Aga ma teadsin algusest peale,et temaga tahan ma pere luua ja ,et temast saab minu tulevatse laste isa.
Kuigi ma pea tunnistama, et meie suhted pole olnud alati nii muinasjutulised. Me oleme tülitsenud lugematuid kordi, paari korral olime juba lahkumineku äärel ning ühe korra jõudsime me ka lahku ära minna. Tegelikult teadsid seda vähesed, aga tõesti, me olime lahus umbes paar tundi. Ma olen olnud alati selle poolt,et kui juba lahku minnakse, ei saa sellest suhtest enam asja. Seda teooriat on päris palju tõestatud, sest alati jõuab see suhe sinna, mille pärast esimesel korral lahku on mindud.Ja nii on see alati.
Kuna jaanuaris saab meil juba neli aastat kooselust, siis tundub nagu oleksime vallutanud koos maailma. Sest me oleme tulnud ka kõige sitemast olukorrast välja, oleme õppinud teineteist kuulama ja mõistma, võtsime koera, saime lapse ja nüüd oleme ka abielus.
Mis puutub abielusse, siis hetkel pole mul küll seda \”vao\”efekti, sest meil pole aega olnud seda isegi seedida mitte. Enne pulmi oli nii palju teha, pärast pulmi tundub,nagu oleks veel rohkem. Ma pean vist harjuma sõrmuse kandmisega, sest ma ei ole aastaid mingeid ehteid kandnud ning kohati oleks mul natukene ebamugav ning ma alatihti kardan et iga kord kui ma veega solistan, siis kukub see sõrmus kuskile sügavale auku. See on täitsa minu paranoia.
Ja ma pean täpsustama, et ei tekiks nö arusaamatusi, see kõik on minu vaatenurgast! Sest ma ei viitsi kõiki postitusi parooli alla panna, päriselt.