Ma vist lugesin päevi tema tulekuni, ma olin täpselt sama elevil kui laps oma tulevasest sünnipäevast.See tüdruk on seisnud mu kõrval pea 10 aastat, nii heas kui halvas. Ta on olnud alati mul olemas ning ta pole raasugi nende aastatega muutunud.Kui ongi,siis ainult paremaks.Peale selle teab see tüdruk mu elust kõike.Miks tal muidu oli kõikikde mu noormeeste kontaktid ning ta võib jutustada lugusi, mida paljud ei teagi.Julgen arvata,et meievaheline sõprus kestab elupäevade lõpuni.
Kuna ta saabus õhtul,pidin ma Paul Herbertit tavalisest kauem üleval hoidma.Muidu ma panen ta kell kaheksa õhtul voodisse, mõni päev uinub paari minutiga,mõnel päeval läheb koguni pool tublit tunnikest.
Ega ma sellest ei tahtnud rääkida.
Ma ei olnud ammu rääkinud üldse tüdrukute jutte,mis tegi selle õhtuse jutuajamise veel mõnusamaks.Sel õhtul olin mässaja ning läksin enne südaööd magama.Tavaliselt vajun üheksa ringis ära.
Järgmisel hommikul andsin ma oma kullakallikese tema hoole alla.Ma sain esimest korda üks hommik nautida kohvi nii et ma ei peaks samal ajal Pauliga mässama.See oli imeline tunne.Paul isegi ei võõrastanud teda,võib-olla hästi vähe või oli asi selles,et eputas oma uue tassiga.Nokaga,mitte tilaga. Ning lõbu oli laialt.
Päeval näitasin ka talle,kuidas kukke tapetakse.Puhastamisel oli ta mulle moraalseks toeks.Esimest korda sain kogu sisikonna vigastamta välja.Tavaliselt läks mingi soolikas katki,üldjuhul sitasoolikas.
Ülejäänud päevast nautisimegi teineteise seltskonda ja mässasime kordamööda Pauliga.Tema siiski rohkem.Mille eest olen ääretult tänulik,sest ma tõesti vajan natukene puhkust.
Täna hommikul läks ta hommikuse bussi peale,mis tähendas,et kõikide äratuskellad käisid 04.50 hommikul.
Ja nii ta läkski.Ma loodan,et ta külastab peagi.Kuigi pealinn on mitme saja kilomeeter ning sõit kestab ilusti üle nelja tunni.
Aitäh sulle,mu kallis.