Ma olen äärmiselt õnnelik naine,sest mul on olemas nii imetabane poisslaps.Eile meenutasin ma kõige esimesi kuid, kui olin iga päev suht meeleheitel,magamatus oli mu teine sõber ning närvidki olid korrast ära.
Poole aasta pärast hakkasin olukord natukene paremaks muutuma.Paul magas päris mitu korda peaaegu õhtust hommikuni,tänu sellele sain magada rohkem kui kuus korda.Ega ta mind eriti ei hellitanud,järgnevad ööd olid taas väljakannatamatud.
Aga nüüdseks on Paul Herbert lugematul korral maganud õhtust hommikuni ja seda ilma ärkamata. Ta on õppinud iseseisvalt magama jääma,leppis luti kadumisega üllatavalt hästi,järgmisel päeval kaotasin majast ära kõik lutipudelid.
Mõtlesin,et kui korraga,siis korraga!
Tilaga tassi võttis ta kiiresti omaks, alguses kugistas ning body peale jõudis rohkem kui suhu,aga tasapisi hakkas sellest mõttest arugi saama.
Poti peal käib ilusti.Paaril viimasel päeval on ta tasapisi seismist harjutanud,aga seda ainult viivuks.Mingeid korralikke edusamme selles osas ei ole. Ma nii loodan,et hakkab enne oma aastat sünnipäeva käima.Siis on kõikidel lõbu laialt.
Ilastama on hakanud ka kohutavalt.Ma tõsimeeli ei arvanud,et ta kunagi nii ilastama hakkab.Paari minutiga ona ilapõll märg.Ilmselt hakkavad need ülejäänud hambad end ilmutama.
Hetkel on ta väga nohune,nina alt on puanene ning magades on raske tal hingata.Paaril ööl pidin ma ta enda juurde kaissu võtma,et ta üldse magada saaks.
Ja ta naeratused on maailma mõnusamad.Ja ta krokodilli musid,mis tähendab,et terve su nägu on Pauli ila täis.Vahel on see üpriski rõve tunne.