Kui ma olin juba peaaegu leppinud faktiga,et mul ei ole homme sõpru,kellega aega veeta(loe:kõik on kas koolis või tööl,endiselt) siis täna võttis minuga ühendust mu kunagine töökaaslane,keda pole umbes 6 aastat näinud ning kutsus meid homme külla aka kohvitama.See oli tõeline õnnistus.Nüüdseks on mul päevakava peaaegu koos,ma vähemalt loodan.
Sõbrad,andke mulle andeks,et tulen linna halval ajal,sest ma oleksin väga tahtnud paljusi inimesi näha.Nendega maha istuda ja lihtsalt lobiseda.
Kunagi kui load ära teen,auto soetan,siis tulen pealinna.Sest autoga on oluliselt lihtsam trippida kui seigelda rongidega ja bussidega
Tagatipuks avastasin,et mul ei ole õhemat jopet,on ainult paks talvejope.Ma ei tea,mis ma teen.Peale kauba ilmus mu huulele ka ohatis.Hetkel ravin seda astelpajuõliga,sest muud kodus pole.
tule jaa tallinna kaa 🙂 tahaks ka pauli näha!
(emilia)