Praegu olen teda 54 minutit magama pannud,õigemini on ta ise end magama pannud.Sellest 50 minutit on ta ainult röökinud.Ja mul on tunne,et ma olen murdumas.hendrik põgenes juba teise maja otsa,temal oleks lihtne lahendus,aga mina olen see loll,kes peab selle välja kannatama.Kuigi mu süda murdub iga kord,kui ta tõstab natukene kõvemat häält.See on nii juba.Olen end vägisi tagasi hoidnud.
Kuid olen teda umbes 5 korda lohutamas käinud,võtsin hetkeks sülle,seniks kuni maha rahuneb ja tagasi pannud.Seda vaikides.Ja iga jumala kord,kui panen ta voodisse tagasi,tuleb ainult kõvemat kisa.
Ma ise olen umbes 30 minutit nutnud,sest tõesti,kui see oleks võimalik,ei teeks ma ealeski talle unekooli,kiigutaksin teda tunde magama-aga asi on selles,et temal on vaja ja minul on vaja.Sest muidu ei oleks üldse võimalik elada.
Ma lihtsalt kardan,et ta ei mõista mind.Miks ma seda teen.Miks see vajalik on.Ilmselt pole mina hetkel tema lemmikinimene.
Palun jumalat,et ta mulle jõudu annaks.Iga kord kui pean jubedat katsumust läbi tegema,on mul emadest kahju,sest neid on tuhandeid,miljoneid,kes peavad olema tugevad ja mitte mingil juhul ei tohi nad alla anda.
Loodan,et te mõistate mind.Ja leiate,et käitun õigesti!
Minu oktoobrikas ka röökis ennast magama,sest ma ei jõudnud enam süles kussutada magama teda.Ja ühel ilusal päeval ta hakkas ise magama jääma oma voodis,nii öösel kui päeval.Kannatus peab hea olema 🙂 Ma võtsin aega lausa,mul kulus tema magama saamiseks 4-5h ööpäevas.Nüüd voodisse,pudel kätte ja magab.
Tead,Kristel,ma olen sellega juba ühe korra hakkama saanud.Alustasin peale pulmi,ehk juuli lõpupoole.Aega läks sellega 1,5 päeva, esimene päev röökis nagu segane,teisel hommikul protesteeris juba palju vähem,ning teise päevaga õhtul jäi ta ise magama.Oli küll natukene jorinat.aga see oli käkitegu.Kõik oli ideaalne kuni rootsi reisini.See nullis kogu mu töö ja vaeva ning ma üritasin 4 nädalat teda taas iseseivalt magama.Esimesed nädalad andsin talle natukene aega uuesti kohanemiseks,teistel nädalatel ma proovisin iga päev aga andsin alla,sest see röökimine oli nii jube,samas nii valulik.Nagu väike koerakutsikas.
Nüüd olen teinud seda kaks päeva, eilne päev oli kõige raskem,täna jäi ta lõunaunne suurema vaevata,nüüd loodan,et ta õhtul jätkab oma suurepärast etteastet ning viimaks saan ma taas õhtuti end taas inimesena tunda.