Ma olen väsinud selles,et Paul Herbert pole juba 2 nädalat iseseisvalt magama jäänud.Ma poleks eales arvanud,et see reis võiks talle niimoodi mõjuda.Ma poleks sinna läinudki.Isegi mitte selle peale mõelnud.
Õnneks ta enam nii palju ei emmetse,aga magamapanek on endiselt piin.Tuleb kas kiigutada või palli peal hüpata.No ma enam ei jaksa.Kuigi eile õhtul tundus juba,et ehk jääb ta iseseisvalt magama,oli paar minutit vaikust,enne kui ta röökima hakkas.
Täna sai mul mõõt täis ning otsustasin panna ta homme lihtsalt hälli.Las karjub.Nagu esimene kord,kui ma iseseivalt magamajäämist harjutasin.
Enne oli mu elu pea,et ilus.Panin ta hälli ning järgmisel hetkel ta juba magas.Nüüd ainult üks jant.
Mul endal on nii kahju,et pean hakkama kõigega otsast peale alustama.Ma nägin ikka sitaks palju vaeva.
A mingil hetkel tahtsin ma talle luti suhu panna,et ta jumala eest vait jääks.Ta on vist juba kaks kuud ilma lutita eksisteerinud.