Sõbrad,ma olen nii õnnelik,et saan blogida nii,et see kellegile ette ei jää.Noh,ütleme,et mu kalli abikaasa sugulastele,teistele on mul olnud alati suva.Aga just nemad on tekitanud igasuguseid lolle intriige,mind nutma ajanud ning isegi pannud tobedad mõtted pähe nagu ära kolimine ja nii edasi.Just viimases kirjas,mis mulle saadeti,ütlesin ma välja,et kui ma peaksin ära kolima, siis seda Sinu pärast.Kärt saatis minu ja tema kirjavahetuse edasi Hendriku emale.Ta on seda alati teinud.Kui see asi juhtus,olin just Rootsis ja ma lihtsalt nutsin,ning mõtlesingi,et ma ei lähe sinna ussipessa tagasi.
Nii ma olingi neli päeva oma ema juures.Sain natukene mõtted mujale.
Koju jõudes,teadsin,et Hendriku ema tuleb minuga rääkima.Õnneks läks see kord leebemalt,sest ma pidasin end korralikult üleval,ei vastanud roppustega ning kirjutasin tõesti seda,mida mina näen.Eks ta hakkas ka vist aru saama,et ma võin tõesti koos Paul Herbertiga ära kolida.Augusti kuus rääkisime Hendrikuga isegi kaugabielust(peale järjekordset kammajaad).
Noh,ütleme,et ma võin ohverdada kõik,aga peaasi,et nendest sugulastets lahti saaks.Või,et nad oma nina minu ellu ei topiks.
Ma tõesti tahan elada õnnelikku elu.Oma elu.Oma plussidega ja miinustega.Oma otsustega.
Õnneks Hendrik saab minust tasapisi rohkem aru.Ma ei valeta,kui ma ütlen,et meil on olnud alati selle teema üle kõvad vaidlemised,solvumised,tülitsemised.
Peale selle,on hakanud ta rohkem oma tundeid mulle näitama.Nagu ammu teada,paistab ta kaugelt ühe tundetu mehena(st.ta on omamoodi),aga tegelikuses on tal palju tundeid ja emotsioone ning ta oma ühte suurt südant.Tema oskab isegi oma pettumust varjata,mina ei oska.Mina pean seda välja ütlema ja näitama.