Ma ei tea,mis toimub,aga mul on tunne,et kõik läheb allamäge.Alates Pauli magamisest,lõpetades minu ja Hendriku suhtlemisest.Kumbki ei mõista midagi ega kedagi.Mina ärritun ülikiiresti,siis ärritub Hendrik ja kui mina olen rahulik ja Hendrik on ärritunud,olen mina jälle pärast ilge suur ärritunud  pasakott,kes nähvab iga asja peale.Ja juba hommikust saati.Ma ei mäleta enam seda hommik,kui Hendrik ärkas ilma torisemata.Hommikuti oleks tal juskui ora perses.Olen seda korduvalt õelnud.
Täna sain ma nii vihaseks,et saatsin ta toast välja ja üritasin ise Paul Herberti mähet vahetada.Kas tõesti minu hormoonid mõllavad või hoopis Hendriku omad?
Südamest loodan,et see kõik on mööduv nähtus.Peale selle joriseb Paul herbert päevast päeva,vahetpidamata,sest igemed on nii paistes ja lillad,aga mida ei tule,on hambad.Tal ei jäägi muud üle kui ainult joriseda ja joriseda ja joriseda,sest ma ei saa talle nii tihti hambageeli panna ja siirupit sisse joota.Õhtuks olen täietsi väsinud.