Mul ausalt on ka nii nii häbi, sest mu viimane postitus oli 25 november. Ei saaks õelda, et mul pole millest kirjuada kuid asi on vist aja puuduses või enda kättevõtmises. Nagu ma ise pidevalt ütlen, et asi on alati tahtmises või selle puudumises.
Nii palju on juhtunud, nii töö – ja eraelus! Töö on mul küll sama, eraelu on täpselt selline elu, mida ma jagan valikuliselt. Mulle ei meeldi minna isiklikuks ja mulle teps mitte ei meeldi kõigest ka rääkida. Sõbrad teevad küll nalja, et olen omamoodi avaliku elu tegelane ja rahvas armastab skandaali. Väikest skandaali on mul elus pidevalt, oleneb kuidas ma sellele ise reageerin. Üldjuhul on mul suva, kuid on asju, mis on mulle väga haiget teinud ja hinge läinud. Tahaks õelda, et mina ei nuta ja olen raudnaine..aga viimasel ajal olen üldse liimist lahti olnud. Sära on kadunud ja motivatsiooni leidmisega on mul ka kergelt raskusi olnud. Vahel mõtlesin isegi, et äkki on mul depressioon või põlen väga ereda leegina!
Mul on töö juures üks kivike kirjaga : Võta aega endale! Ehk see kivi on tekitanud minus palju emotsioone! Tegelikult teeb see ka kurvaks, sest inimestel on tihtilugu õigus. Olen ahnitsenud endale kõike liiga palju, mul on meeletuid palju käimisi ja sõitmisi ja vabal ajal olen ma lastele autojuhiks. Tavaliselt tekib mul pühapäeviti selline meeletu trots kus ajab üks trenn teist trenni taga ja ainuüksi lastele trennide peale pean sõitma kokku 96 kilomeetrit!
Rääkides ka kadedusest ja õelusest- siis esimest korda elus sain ma kõne Lastekaitselt. See oli selline hetk, mis lõi korraks jalad alt. Üks murelik kodanik oli mures minu laste heaolu pärast- lapsed on näljas, külmas, üksinda- ema muudkui käib ringi. Mitte, et ma vean 98 prossa lapsi kaasa. Selline utoopiline jutt..Mul oli juba kohe alguses tegelikult mitu kadindaati kuid lõpuks juhuste kokkulangevustega sain ma ka teada selle mureliku kodaniku. Storydes ma aegajalt ikka räägin sellest, sest see pole selline asi, mis meelest nii kergelt läheks!
Täpsulandiga olen tegelenud, üleüldse olen ma end kõvasti kätte võtnud, et asjad liiguksid edasi. Saaksin oma elus asjad korda ja võib-olla ühel päeval suudan ka rohkem aega maha võtta ja nautida!
Korvapalli on mu elus palju olnud. Rohkem kui eelmisel aastal. Rohkem kui viimasel 17ne aasta jooksul. Kuidagi hea on olla nö fännklubis tagasi! See on ka üks asi, mis paneb mu südame kiiremini lööma.
Rahvatantsu on ka sellel aaasta rohkem kui kahel eelneval aastal, sest käimas on Tantsupeo aasta ja see tekitab mega palju pingeid. Kuid nüüd võin käsi südamel õelda, et me oleme sellest võitu saanud ning juba teine ettetantsimine( mis on otsustav) leiab aset märtsi kuus! Aprillis saame loodetavasti vastuse..puhkuse võtsin ka selleks ajaks, et isegi kui naised ei saa, siis pererühmal on rohkem lootust pääseda! Ma siis panen end vabatahtlikuna kirja ja kuidagi ikka saab olla ja käia, samas saab ka kasulik olla.
Terve see elu on üks suur logistika. Vahel ei jõua ka seda hallata, sest on hetki kui ma avastasin mitu uut asja, kuhu ma pean järgmisel päeval jõudma või kuhu vaja lastel minna..siis toimub küll selline ajuragistamine.
Praeguseks siis nii palju!