Ma tunnen, et viimaste päevade sündmused on pannud mind tublisti proovile. Mu närvid veavad mind alt, ma olen läbi nii vaimselt kui ka füüsilislt. Ning kõik juhtuvad nii kohutavalt halval ajal ja seda kõik korraga. Viimane pauk tuli eile, kui mu onule sõideti otsa ja nüüd ta viibib haiglas koomas, ning arstid ei anna talle erilist elulootust ja kui ta peakski vastu pidama, jääb ta kas ratastooli või tutvub lähemalt sügavate puuetega. Kumbki variant ei oleks sobilik. Nüüd jääb vaid oodata arstide kõnet, vähemalt öö on ta üle elanud. Eile sain ka varem koju, tänan kellit, kes oli mind nõus asendama. Tööl on ka pingeline aeg, võib-olla isegi liiga pingeline. Terve elu olen tulnud toime pingeliste olukordadega, aga nüüd on käes see hetk, kus tahaksin käed ülesse tõsta ning alla anda ja minema kõndida
homme on mul õnneks vaba päev, veedan aega oma tartusõbraga, kes lampi võsule oli tulnud. Ning nüüd pean minema tööle ja end asjalikust küljest näitama.