Mul on kurb, kurb on lahkuda kohast, mis on olnud mulle niivõrd meeltmööda. Kuigi ma lahkun ainult kolmeks kuuks, kuid tundub nagu lahkuskin ma alatiseks. Kole tühjus. Võib-olla olen võtnud siinset elamist liiga loomulikult. Vahel tundub, nagu oleksingi siin koguaeg elanud ning mitte kuskil mujal ealeski viibinud. Õhtu läks korda, kuigi ei näinud kõiki- keda oleks näha tahtnud, kuid oli ka üllatuskülalisi. Siinkohal tervitaksin ma maailmarändurist Egonit. Sa oled jätkuvalt niivõrd äge ning su rattast ei hakka ma parem rääkimagi. Ja teie, mu armsad, Te olete lausa vapustavad! Mul on teiega hea. Jätan meelde need hetked ja emotsioonid, mida ma teiegea läbi olen elanud. Need naermised, jutuajamised, istumised, need soojad ja siirad kallistused. Eile saingi ma siiraste ning soojade kallistuste osaliseks. Mulle meeldib kallistada neid, kellest ma rohkem lugu olen hakanud pidama. Soetasin ka endale kaks raamatut, mida ma juba ammu endale tahtnud olin. Tegemist on Urmas Alendri ja Rujaga! Õhtu oli üllatavalt naerurohke, va arvatud sääskede rünnakud! Sellepärast me lõket tegime, vähemalt püüdsime teha. Nalja sai, aga lõke ei pidanud vastu. Jõin ka esimest korda  shotte. Võtsime kõige kangema, meile jäi see muidugi lahjaks. Õhtul lõppes kuskil katuse peal istumisega. Istusin,mõtlesin ja vaatasin ning tundsin, kuidas ma nendest juba puudust tundma hakkan. Meel läks kurvaks, võtsin oma kotid ja hakkasingi tulema. Tee tundus olevat pikem, kui seda kunagi varem on olnud . Mõtteid oli palju, liigagi. Sellepärast ma vist pole maganudki. Nelja aeg läksin välja ja ootasin päikesetõusu. Nüüd on juba pool üheksa. Teen oma viimased kohvijoomised ning asungi teele.

Ja Sina, kui sa vaid teaksid, kui hea meel on mul sind alati näha, isegi siis kui vahel jätangi ma ükskõikse mulje.