Päev läks tegelikult päris toredasti. Hommikul poleks ma nii arvanud. Ebameeldiv on sõita hommikul bussiga tööle, kui väljas on ühtlaselt hall ja sajune. Tundus nagu vihm ei tahtnudki lõppeda. Mida aeg edasi-seda selgemaks kõik läks. Lõunaks oli päike välja tulnud.Täna käisid meil ka külalised Maarja külast. See oli minu esimene kokkupuude nendega st teistsuguste inimestega. Muljed nendest olid üllatavalt positiivsed. Võib-olla liigagi, aga nii palju pealehakkamist nende poolt. Müts maha. Pärast saatsime nad ilusti ära, üks sümpaatne noormees surus isiklikult mu kätt. See oli kuidagi liigutav!

Päeva lõpp vajus ära, tulin varem tulema. Tuju oli mul lausa nii hea, et ma ei kuulanud isegi muusikat. Tegelikult tujul polnud otseselt midagi viga..aga ma ei tea, las jääda.

Õhtu on olnud kuidagi tegus, jõudsin isegi rahvatantsu proovis käia. Mitte, et ma käiksin rahvatantsus, seekord käisin ma vaid vaatamas, kahjuks kahjuks . Kuigi, septembrist tahan ma kohe kindlasti minna. Nüüd on vast ka tantsupartner olemas!

Oh, kuidas tahaks ma homset õhtut! Homme näen oma armsamat. Jah, seda ta on. Täna just meenutasin meie esimest kohtumist. Ja nüüd tahaks ma tänada Lennartit. Miks ma teda siin tänan? Võib-olla sellepärast, et temagi eksib siia lehele vahel ära ning ta mängis meie kohtumises suurt rolli.

elan hetkes, hetkel pilvedes.