Isegi ära litsutud tomatid näevad paremad välja. Täna oli täiesti vastand eilsele päevale.  Kõik läks valesti, alustades äärmiselt külmast hommikust ning tagatipuks otsustas autorehv veljelt maha joosta. Uskumatu, me sõitsime niimoodi kümme kilomeetrit, kuna me ei taibanud nii kiiresti, mis võib auto rappumise põhjus olla. Olge mureta, see oli kõige sita  algus. Tööl läks kõik asjad metsa, minu meelest liikus täna kell täiesti teises suunas, see aeg lihtsalt ei liikunud edasi.  Terve päev pidin veel võitlema peavalupoistega, mingi hetk tahtsin juba näppe kurku toppida. Pole nii halb nii kaua olnud. Ma tunnen, kuidas mu jalge alt kaob maa. Ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa ja jõud on minust välja pigistatud nagu  tavaliselt pigistatakse sidrunist mahla välja, nii on lood minu olematu jõuvarudega. Nüüd on jäänud veel 12 päeva. Kuigi, ma võiksin ju pingutada,mõeldes,et see kõik saab kohe kohe läbi aga iga päev siin olles, valmistab mulle veel suuremat piina. Tahaksin hetkel juukseid kiskuda ja jalgu trampida, karjuda end tühjaks.