hommikul oli juba kõik vale. Uni oli magusam kui kunagi varem. Pigem ärkaks juba iga hommik kell viis ülese, mitte kell kuus, sest see on kuradima vaevaline. Kohvi ei teinud, võileibu ei meisterdanud kaasa. Praamiga sõitsime pool tundi, kuidagi vaikne oli mikrobussis. Ma arvan jätkuvalt, et meid on üle makstud. Sest kui võtta kõik need neljapäevalised tegevused kokku võtta, siis võin käsi südamel õelda, et tegu on võrdlemisi lebo tööga. Samas, kui neil on raha, siis ma ei näegi põhjust virisemiseks.  Näiteks täna, raputasime pool päeva tomatitaimi, päris raske, te ei arva niimoodi? Tegelikult võitlesin  suurema osa päevast peavluga, mis kohati mind tappa üritas. Asi oli mitte söömises. Lootsin niii väga, et saame lõunapausil poodi sõita aga see nii see ei läinud. Kohvi võttis ka mul isu ära ja ajas südame pahaks ning seda mitu korda järjest . Õnneks oli anu lahke ja jagas oma viimast ja  poolikut võileiba minuga. Tahaks õelda, et see aitas aga sittagi ei aidanud. Vabandust. Vahepeal ajasin tomateid näost sisse, ridade vahel,isegi see ei aidanud. Tegi ainult rohkem kahju. Tunnid möödusid kuid peavalu läks hullemaks. Pausid tundusid täna kuidagi nii masendavad. Aga kui me peale nelja poodi jõudsime, hakkas mu peavalu alla andma. Poes pidime kiiresti tegema, pead olid meil laiali otsas, kümne minutiga ei jõua eriti palju nagu päriselt ka . Vähemalt otsime me pitsat,kartuleid, kolm liitrit piima, teed ja muud võileiva materjali, siis mune..ei saa üle ega ümber. Poearve oli muidugi 30 euri. Ja teie seal, ärge vinguge, et eestis elu kallis on, midagi ei ole.  Tulge siia, näete kuidas raha käest libiseb. Sõit koju oli paljulubav, pitsamaitse oli juba suus sulamas . Kuigi sattusin ämbrisse ka, otsin jogurti asemel kiselli. Ja minul, meil, on maailma parima huumoriga ülemus. Naer pisarateni tuli ära.