Olen juba mitmeid kordi tahtnud positusega algust teha, kordagi ei jõudnud ma isegi trükkimseni. Kaks päeva järjest on käidud minu juures. Mul on olnud kaks täiesti vabat päeva, mis on sugugi tore ja hea aga.. hirmus väsitav. Ma tunnen, et minus pole jõudu, mitte kübetki. Eilne õhtu oli ka muidugi vahva. Väike, kuid mõnus seltskond. Filmi vaatamisest ei tulnud mitte kui midagi välja, samas oli naeru rohkem kui mõni muu kord. Ja täna hommikul läksime me üllataval kombel varakult magama, mitte nagu eile.  Uni oli täiesti normaalne, uskumatu, et me viiekesti nii ilusti ära mahtusime. Hommikusöögiks oli meil puder. Tiksumist oli rohkem kui endale lubada sai. Kasparit oli tore majutada, Liisaga on mõnus olla, Aivarist ja Sandrast rääkimata. Kell on juba pool kaheksa õhtul ja ma pole millegi asjalikuga algust teinudki. Olen suutnud endale pusa selga ajada, teki ja padja alla toimetada ning lihtsalt tunde veeta diivani peal, tehes mitte midagi. Üllatav aga see on pärispäris väsitav.

aga vahet pole, täna lähen ma siiski paariks hetkeks linna. Homme on mul tööpäev ja seda kuni reedeni välja. Sära mu silmis on lausa meeletu