Veetsin Märteniga lausa seitse tundi järjest. Käisime nii mitmes eri paigus , kõndisime nii palju ning õhtu lõppes uisutamisega. Ma ütleks, et tutvused on kõige tähtsamad. Ühesõnaga me saime tasuta jääle . Saime märjaks ja mingi aja pärast hakkas külm ning me suundusime mcdonaldsisse. Ja kui ma poleks korraks mõelnud Sandri peale, siis oleksin ma järjekordselt oma telefonist ilma jäänud. Kaotasin selle uisu platsi juures ära. Oeh !  Aga ei , ma ei kurda. Ning homme ei pea ma õnneks tööle minema.

Las ma olla õnnelik, kasvõi mingi aja.