Eckul polnud häda mitte kui midagi. Käisime veel poes, paljajalu ja kohvi tassidega. Poisid vaatasid telekat ja järsku ma küsisin ecku käest midagi. Ta keeras minu poole ja kukkus maha, järgnesid krambihood. Me ei saanud aru, et mis just täpsemalt toimus. Algul arvasime, et ecku teeb meile halba nalja.. Kuid siis me mõistsime , et asi oli täitsa tõsine. Tuli verd ja vahtu suust ja krambihood ei mõelnudki lõpetada. Kutsusin siis paanikas Kiirabi. Hea, et nad said mu jutust midagi aru. Ma olin ise nii paanikas ja kardo vaatas õudusega. Lõpuks tuli kiirabi ja viis ecku minema. Enne seda jõudis ka veel oksendada kõik kohad täis. Aga see pole oluline, mitte üldse kohe. Peasi, et sõbraga saab kõik korda.
Lõunal ta helistas ja küsis, et mis ometi juhtus.
Peale seda sain Karoliniga kokku ja suundusime Katre poole prallele. Igasugused mõtted keerlesid peas, enamjaolt siiski halvad. Suutsin mõneks ajaks nad unustada.Sai natukene naerda koos Karoliniga. Saabus ka Katre ja Marit. Kuidagi võõraks on nad jäänud.Siis tekkis mul kole paha tunne ja tahtsin juba minema astuda. Aga ma olin seal siiski kella kaheksani. Selle vahemikus räägiti juttu. Küsiti küsimusi ja mina olin ainuke kes ühe sõnaga vastas. Ei olnud minu päev, absoluutselt mitte. Katre märkas ka seda ja pärast oligi teema, et miks ma nii vaikne olen. Pole vist kunagi mingis seltskonnas nii vaikne olnud.
Ma oleksin nagu olnud täiesti võõraste inimestega osad tundusid natukese tuttavad. Tundus nagu ma oleksin marss ja nemad maa. Ja kõik pildid mis tehti minust..ei olnud just kõige rõõmsamad. Tuimad ja üksluised.

Nüüd olen ma kodus ja kuulan Alendrit, neid kõige lemmikumaid lugusi