kuidas täpsu võrus käis

Laupäeva õhtul veetsin ma koos Aivo;kardo ning Tauriga Piljardis.Igati tore ja muhe oli. Saime pärast ka autoga. läksin Aivo juurde. Vaatasime filmi, muidugi jäi see pooleni.Kaspar helistas ja me otsustasime sinna tema juurde minna. Poisid tegid mulle kohvi. Täitsa nunnu. Kardo oli ka msn.is, saime natukene räägitud. Igatssin teda juba. Natukene aega tsillisime seal , siis suundusime tagasi.Tee peal me muidugi rääkisime. Ja ta pani mulle otseses mõttes mõistuse pähe. Ei oleks totinud üldse midagi sellist mõelda, mm. Jõudsime Aivo juurde, panime teleka mängima ja jäime vaatama. Hullult muretses, et kas mul on hea. Natukese ajapärast vajus ta ära, minagi lülitasin teleka kinni ja suundusin unedemaale. Ärkasin korraks kell kolm ülesse, peale seda oli raske magama taas jääda.Siis helises Aivo telefon 4.45 , kuigi oleks pidanud kell veerand kuus helisema. Ärkasime mõlemad ülesse, muutis telefonis kella ära ja nii me saimegei veel tunda ega magada. Ja lõpuks pidime me ikkagi end ülesse ajama, ma hullult venitasin. Soovisime tere hommikut ja siis ta juba oli köögis Tegi mulle kohvi ja andis mulle õunakooki, mille ta ema oli teinud.Päris naljakas oleks olnud laua taga kahte unist inimest näha. Panin oma asjad kokku ja asuusin peale kuute välja. Õues oli veel pime nin tuuline. Samas oli see mõnus, mõnus oli kuulata Kardo ipodi ning lihtsalt olla. Elada muusikasse sisse, mõelda juts oma mõtteid ning samas sa muiad tasakesti enda ette, kuna sul on ilmselgelt hea. Läksin trolliga vabakale, seal ootasin ma trammi ja suundusin ülemistesse, Muidugi oleks ma võinud minna number 2bussi peale aga noh mõistus pole oma teha ju. Pidin rohkem kõndima.Lõpuks olin seal maal, kus sain hääletama hakata. Esimene auto võttis mu peale. Üks vansidega tüdruk,meil oli päris palju jututeemat. Kutsus kohe mind tartu aga noh, pidin ju Stenile järgi minema. Niisiis ma läksingi Imavere ristis maha. Kõndisin natukene maad, siis sain ühe toreda onu peale kellega me ei vahetanud ühtki sõna. Pani mind bussijaamas maha, tahtsin veetseesse minna. Selleks oli mul münti vaja ning siis ma läksingi järjekorda midagi väikest ostma.Järjekord aina venis ja mu häda muiudgi suurenes, õh. Lõpuks sain oma mündi ja ma võisin kergendusega veetseese minna. Seal oli üks tädi, kellelt küsisin ma, et ega ta ei tea seda , et ehk siis on kuskil interneti kohta? Pidin ju steniga ühendust saama kuidagi moodi. Küsisin päris mitmelt inimeselt ja nad kõik ütlesid, et raamatukogus on aga see on kinni. Ja nii ongi. Käisin nagu idikas ringi, tund aega kohe. Meel oli juba pettumust täis, lõpuks ostsin ma taksofoni kaardi. Mõtlesin, et ehk töötavad need asjandused. Ma eksisin, kõik taksofonid olid rikkis ja mul ei äänud midagi muud üle kui lihtsalt kiruda. Ei saanud ju niii olla.Lõpuks küsisin ma teetöölistelt telefoni. Lahked onud nagu nad olid andsid mulle. helistasin kõigepealt Stenile , kuna ta vastu ei võtnud, helistasin ma Kardole. Kardo pidi siis stenile skräpi panema, et lähen üksi. ma lihtslat ei võinud teda ootama jääda, oleksin väga hilja peale jäänud. Pettumust täis , kõndisin ma Statoili. Kuna seda uunedatakase, pidin ma mingi putkasse sisenema. Klienditeenindajad polnud just parimate kiljast, eriti ülbikud. Kuna mulle teatati, et rohkem piima ei saa kohvile panna, keerasin otsa ringi ja panin suht kõvasti ukse kinni. Ma isegi ei õelnud \”headaega\”. Tavaliselt olen mina see viisakusetaljon aga mitte seekord.üle viskas ilmselgelt. Kõndisin natukene maa edasi ja suundusin sinna tankla poodi. Seal sain ma kohvi, nelja koore ja nelja suhkruga ning siis võisin ma edasi seigelda. Hea oli kohvi juua, just seda head.Sain kohe nunnu paari peale, kellega ma imavere risti läksin. Seal pidin ma muidugi ootama, lõpuks sain ma ühe vene noormehe peale. Alguses ma kahtlesin ta muusikamaitse olemasolust aga lõpuks tuli ka midagi mulle ja päris mitu lugu. Viis mind Võru teele. Mingi hetk tahtsin ma loobuda ja tagasi minna. Täiesti lootusetu olukord minu meelest, kuigi võrru oli ilmselgelt juba nii väe, et loobuda. 85 kilomeetrit veel ja ma oleksin kohal olnud. Siis sain ühe muheda onu peale, rääkisime juttu. Pani mind kuskil maha, asusin uuesti hääletma. Siis sain ma uuesti peale ja tema viiski mind lausa värava taha. Noormeeskuulas vanakooli, mida oli hea kuulata. Rääkisimepäris palju, üheskohas oli mingi autode järjekord, tahtsime lõigata. Õieti tema tahtis, mina lootsin muidugi tulemuse peale.Natukene seiklesime seal ja siis järsku olimegi sellest rivist möödas ja saime Võru poole rahulikult sõita, Muidugi see maastik seal on lausa väga jumalik. Võrru sisenedes tundus mulle nagu, et me oleksime Lätis. Kuidagi sellinne tunne oli. Ta viis mind lausa kohale ja soovis head tagasi teed. Suundusin esimesse väravasse, kuna ma ei teadnud Elari kompanii nime, saadeti mind teise väravasse. Väravas olid toredad mundridega mehed, kes kik teadsin Ennokit.ühed tegid nalja ja üks lausa helistas talle telefoni peale, et õu sul on värava juures üks külaline. Ma lausa kartsin teda näha, kartsin seda, et ma ei tunne ära. Mingi aja pärast nad tulid, tundsin ta kõnnakust ära. Ta oli koos ema,isa ning vanaemaga. Kuigi ma avasin, et tal on metsikult külaisi, kuulus nagu ta on: O Kõik teavad ju Elarit. Ma olin ainuke mitte tema pereliikmedest. Niii palju sai temaga rääkida, istuda mingi kivi peal ja kuulata neid lugusi ta suust. Kahju on tema juusdest, ta silmi oli ka tore näha. Üleülde oli teda väga tore näha ja ma ei kahetsenud mitte põrmugi, et selle tripi just tema pärast ette võtsin. Muidugi ma näitasin talle oma mütsi, õigemini tema mütsi. Talle meeldis, kirja sai natukene hiljem . Kõndisime ja rääkisime, naersime ja olime. Sealt sai ka kohvi osta. Siis veetsime aega tema tuttavatega, õiegimi viljandist pärit inimestega, kes Mikul külas käisid. Muidugi ma nägin ise ka seal tuttavat. Näiteks Jürit, kes karjus \” Täpsu, mida sina siin teed \” . Ma mingi tlin sõpra vaatama.Uuris veel, et millega. Vastasin talle, et häälega ta peale seda ütles, et ma olen hull. Peale teda nägin veel ühte Patricku püsiklienti, kes sammuti \” täpsu\” ütles. Muidugi ma ei tundud teda ära, kiilakas nagu ta oli, lõpuks tundsn. Olin seal Võrus mingi poolteist tundi ehk, poole neljast hakkasime me tulema. Sain nende viljandi tuttavatega Võrust neli kilti välja. Peale seda sain ma bemari peale, kus old kõik ossid, nagu päriselt. Viisid mind tartust natukene maad edasi ja ausin uuesti hääletama. Pimedaks juba hakkas kiskuma. Seal oli veel lootusetum olukord, kuid seal olin ma juba tallinnale päris lähedal. taganemis teed polnud. Lõpuks sain ühe vennikese peale kellegame terve teepeaaegu rääkisime sõjaväest ning tema omakorda jahvatasid oma lugusi Mingi hetk pidin ma sealära surema, paha oli olla, kõht valutas ja sada viiskümmend asja veel. Mõlemad mõtlesime, et see tee ei saagi otsa. Seitsme aeg paistiski talllinna silt, mis meid mõlemad rõõmsaks tegi. Pani mind bussijaamas maha ja suundusin taksofoni juurde. Helistasin oma kallikesele ning saimegi kaheksa aeg kokku. Muidugi polnud mul juts see kõige parem nägu peas, slmad olid ka veel punased Siis suundusime me levikasse, lobisesime ja vajasime üksteist. Siis helistasin Kertule ja kuna ta teatas, et ta asub protestis, siis me otsustasimegi sinna suunduda. Käest kinni ja läksimegi. Kertut oli väga heanäha, nunnu nagu ta on. Istusime lauda, kus oli veel mitmeid inimesi, keda me ei teadnud. Kardo ostis kohvi ja siis see sama teenindaja naeratas mulle, kes eelmine kord kohvi müüs nelja koore ja nelja suhkruga. Alguses oli ta muidugi hämmingus sellest. Aga olgu, olime seal natukene aega ja suundusime Kertu poole. Õigemini meie, Kardo läks koju. Jõime kakaod, sõime pitsast ja rääkisime. Kuulasime muusikat ja olime.
Enne kahte me läksime magama ja nüüd ma istun siin tekk ümber, varsti saan ka kohvi. je.