Eile, umbes kolme aeg mõtlesin, et kas üldse on mõtet nüüd enam edasi blogida? Kuigi nende sissekannete tegemine on juba üheks mu harjumuseks aga siiski. Lugedes teiste blogi, jään ma tunduvalt alla. Mu jutt on kohati nii mõtttetu. Ei, ma ei räägi siin maailma asjadest. Ma ei aruta siin mingeid tarku asju ning mu blogi ei avarda mingisugust silmaringi. Ma blogin, seda mida ma tahan, kuigi see jutt on täiesti ebaoluline aga siiski see räägib mu päevasündmusdest, mis on mingil määral siiski olulised. Kui mitte sulle, siis on nad kindlasti mulle.

Aga nüüd olen ma dilemma ees, kas kustutada oma blogi või jätkata samamoodi nagu praegu. Eks meil kõigil ole oma miinuseid.
Täna ärkasin ma varem ülesse, magama jõudsin ma peale kolme. Panin teki ümber, läksin teise tuppa, lülitasin arvuti sisse, läksin ajasin põsemusiga emme ülesse, tegin meile mõlemale kohvi, kaotasin teki poolel teel arvuti juurde tagasi tulles ära, panin teleri mängima, läksin võileibu tegema ja nüüd ma sitsin siin. Oma tekiga ja kohviga, võileivad on juba ammu otsad. Aga mul on huule peal ohatis. Eile oli see alles väike ja mitte eriti silmapaistev aga tänaseks on ta kasvanud paju suuremaks ning seda näeks vabalt kaugelt ära.
Täna pean ma ühe probleemi ära lahendama, homme teise ja ülehomme kolmanda. Ja nii saangi ma varsti kõik korda, paluks mulle ämbri täis tahtejõudu. Mul läheb seda vaja, et elus püsida.
Eile rääkisin ma veel Heikoga msn-is, solvus vist mu peale. Ja kui ma ütlen talle,e t kavatsen Kardo ükspäev maale tulla, blokiks ta mu ära ja ei räägiks enam minuga kunagi. Sest meie käisime aasta ja kaks kuud ja kordagi ei näinud ta minu ema. Ainult meie emad nägid üksteist. See teeks mingil määral talle haiget aga ta on harjunud sellega. Sest nii kohutav nagu ma olen, oskan ma ka hästi haiget teha.

siiski on Kardo nii hindamatult kallis :*