Kõik algas ilusti, vahepeal oli katastroof aga tänu temale ma naeratasin: *
Et siis, jõudsin linna ja suundusin parki. Pargis olid just need keda ma oleks tahtnud seal kohata, nunnu. Jagasin heameelega Katiga oma kringlikest. Kati sõi rõõmuga, nagu väike laps. Nägu oli koos, sõrmed olid koos lausa nunnu oli vaadata. Karolini nägin ka, koguaeg sama hea : * Läksin Joonasega poodi, siis helistas Kardokesekene ning tormasin parki tagasi. Muidugi ma jooksin, peale seda seadsin end kuidagi moodi korda ja jalutasin Kardole vastu. Loomulikult oli palju pilke, mm. Läksime ja ütlesime teistele tsau ja olimegi läinud. Muidugi me jalutasime ringi, igati nunnu oli. Saatuslikuks sai muidugi 54 peale istumine. Ma oleksin võinud ju hoolsam olla. Kõik oli armas, just selle hetkeni kui ma tahtsin Karolinile helistada ja küsida, et kus ta viibib. Mida polnud oli telefon, kohe lõi pildi selgeks. Need kolm venerahvusest narkarid, või joodikud kes mu kõrval seisid. Täiesti lõpp, mu maailma vajus tasakesti kokku. Aegalselt aga järjekindlalt. Mu kõik numbrid olid seal, kõik mu sõnumid. Õnneks oli mu kõrval Kardo. Enam polnud midagi teha, aja pikku ma leppisin sellega, et mul pole enam midagi. Muidugi ma üritasin olla positiivne..tuligi välja kuid kas oleks pidanud. Kõndisime edasi, natukene aega põdesin. Istusime pargi pingile ja lihtsalt olime. Niinii ilus vaade ju, püüdsin unustada. Loomulikult ma rääkisin liisiga päeval ja kindel plaan oli teha õhtul midagi. Ja muidugi, liis ei võtnud telefoni vastu ning innu ütles,et nad helistavad õhtul. Hakkasime shnellist liikuma, käisime von krhalist ka läbi. Seadsime sammud liisi poole. Muidugi oli liisil kord väljas, kord kutsus aga vastu ta ei võtnud. Ootasime ta maja ees (väidetavalt, vähemalt ma oleks nagu mäletanud) umbes tunni, saatsin sõnumi ja üritasin ka teiste kaudu mingisugust teadet edasi anda. Omg, nii bede ei saa ju olla O.o. Külmetasime muiudgi natukene, samas kui me üksteise embuses oli siis oli täitsa soe ja mõnus kuidagi. Lõpuks andime meiegi alla ja suundusime tagasi. Ootasime bussi, külmetasime. Metro kohvikus tuli kõik kohale. Ilma telefonita ei tee ma midagi, kogu mu elu ja kõik mu numbrid olid selles väsinud ning rusutud telefonis. Eriti kahju oli loomulikult Kardo sõnumidest. Ja siis muidugi.. ma pidin endale ööbimiskohta leidma. See oleks olnud lihtne, kui sul oleks olnud telefon..aga kui sul pole midagi, siis sa ei saanud ka midgai teha. Me mõlemad mõtlesime ning nuputasime. Mingi hetk tuli murdepunkt, pisarad olid silmas. Täiesti masendav õhtu ja peale selle veel tagatipuks hakkas Kardokesel telefon tühjaks saama. OOOOMG! Kardo käis vahepeal kohvi ostmas, mina senikaua peitusin salli taha ja üritasin end koguda. Ta kannatas mu välja, kord ma naersin kord olin ma murdumas. Peale seda küsis, et kes must küll aru saab? Vastuseks oleks loomulikult,et mitte keegi isegi mitte mina. Ta hoidis must ümbert kinni ja lihtslat embas ja sellest mulle täiesti piisaski. Ta asutus muiudgi sellise ideega lagedale, et ma võiks tema juurde tulla. Ma laitsin selle kohe maha, mõeldes mida ta vanemad küll selle peale ütleks ja 17 aastane õde nimega Kadi. Aega hakkas juba otsa lõppema, siis ta juba helistas koju. Vastuseks oli muidugi,et vaadaku ise . Seadsime sammud trolli peale. Veetsin poolteist tundi parimat aega mänguväljakul, istumas üksteise embuses . Tuppa me lausa hiilisime, ei tahtnud kedagi ülesse ajada. Ta tuba oli sassis aga see oli omamoodi nunnu ju. Põdes küll aga ma ei teinud sellest väljagi. Lõpuks sedasime ka end voodis sisse. Hoitasin küll teda, et ma olen igavene laiutaja ja mida kõike veel. On hetki, mida ei tahaks üldse oma mälust kustutadagi. Tegelikult oli kõik lausa ideaalne ! Jäime üksteise embuses magama. Hommikul hakkasid kõik toimetama, kardo ärkas ka ülesse ja siis ärkasin ka mina. Sattus kööki minnes küsimuste laviini alla. Tuli sealt elustalt ja tervelt välja, kohvitass oli ühes käes. Jõime kohvi, kordamööda ! Vedelesime voodis, kaheksat hakkasime liigutama. Pidime ta väike õe Kaia-Liisa lasteaeda viima. Jaa, muidugi. Pooleks olin nii mina kui ka kõik teised valmis. Kaia-Liisa küll jonnis natukene aga imekombel ta lasi juba endale papusi jalga panna. Ta väike õde on muidugi nii nunnu, et jube kohe. Läksime kõik kolmekesti väljas, käsikäes. Kaia-Liisa hoidis ka minu käest kinni, nunnu nunnu. Sõnu polegi vaja aga selliseid hommikuid võiks lausa tihedamani olla ju : O Viisime ta ilusti lasteaeda, aitasime tal riideid vahetada ja tegime minekut. Niii hea oli kuidagi olla, eriline tunne on. Käisime poest veel läbi ja suunudsime Kardo juurde tagasi. Tegime pelmeene, ning jõime kohvi. Siis tuli lõunauinak, kus ma jäin ikka sügavalt magama. Tubli 2 tundi magasime me, siis ärkasime ülesse. Olime niisama nunnud ja varsti suundusime me linna. Pidin minema töövestlusele, koha ülesse leidmisega oli tublisti raskusi. Ülesse leidsime. Peale seda läksime me meeskonna kontorisse. Ütlesin Margusele,et mul varastati telefon ära ja et ta saadaks kõik pakkumised mu emme numbrile. Peale seda me käisime virust läbi, otsustasime Pirita Muulile minna. Tuul oli kõva, kui me oleksime keset muuli olnud, siis oleks meist lained üle käinud. Õnneks me jõudsime muuli lõppu kuivana ning tagasi tulime joostes,et jumala eest ei jääks lainte alla. Armas oli. Oli ainult tema ja mina ning kohisev meri. Pärast me siiski läksime tuule varju, milleks oli muidugi bussipeatus. Olime seal päris tükk aega, nautisime ning kuulasime mu mp3e ja naersime.Toredadest asjadest naersime. Siis me läksime linna tagasi, suundusime 67 peatusesse. Sõtisime sellega ühe peatuse edasi, mil me otsustasime maha minna. Kardokesekene tahtis istuda , niisiis me ootasimegi pingi peal 67set. Läks esimene 67 mööda, läks teine 67 mööda ja läks kolmaski. Lausa kvaliteet aeg, lausa parim aeg temaga. Meil oli koos superluks ollla. Kuid siis tuli ta emmelt kõne ja soovis, et ta kullakallis poeg koju läheks. Halb oli kuulata, et minu pärast ta peapesu saab. Raske oli hüvasti jätta üksteisega ja samas oli ka kurb. Vahetasime üksteise mp3si. Mina sain tema ning tema minu. Bussis olin ma kurb, sest ma ei saanud kuidagi moodi taga ühendust võtta. Ja muiudugi need laulud mis tal mp3-s olid , olid lausa jumalikud. Kohati nii head, et valus hakkas. Läksin hääletama, olin külmunud ja tusane. Mul ei olnud midagi rohkem seljas kui õhuke kollane kampsun. Ma olin raudkindel, et ma ei saa edasi ja mis ma siis oleksin teinud. Mõtlesin üldse, kui palju asju olen ma valesti teinud ja kui palju olen ma tegemata jätnud. Ainuke hea asi minu elus ongi tema, muidu olen ma täiesti läbikukkunud mõttetu tegelane! Tema toob naeratuse suule.
Mul vedas ning ma sain toreda onu peale, kes ostustas mind ukse ette ära visata. Ülimalt armas. Koju jõudes võtsin ma Kardoga kohe ühendust, siis saime ka msn-is kokku.
Ma oleks andud kõik, et temaga vaid koos olla. Ja ma tahaksin veel ühel hommikul ülesse ärgata ja tõdeda,et mu armsam magab mu kõrval- Sest tänane hommiku oli erakordne.
Oehjah, õnneks saame me homme ehk siis täna ka kokku. Alguses ei pidanud saama. Lähen nimelt Kristjani sünnipäevale koos katiga. Muiudugi ma tahaks hoopis temakesekesega olla. Aga ma ei tohi sõpru ära unustada, niiet. Ma usun, et sellets tuleb unustamatu sünnipäev,jaja.
Aga me saame kasvõi tunniks ajaks kokku, sest iga minut ning sekund on seda kõike väärt.
Üldiselt ma olen temast sees, nii see kui saab. Ma olen tast rohkem sõltuvuses kui kohvist : *
Ja muidugi me kõik teame, kui väga ma kohvi armastan. Ühesõnaga kohvi on ta kõrval tühine,
telefonist on siiralt kahju,